Tuberkuloosi haigestutakse... ikka veel...

Kui inimestele öelda „tuberkuloos", siis mis mõtteid see tekitab? Peamiselt seostub see ikka köhimise ja eluheidikutega. Paljude arvates on tuberkuloos juba ka haigus, mida tänapäeval enam ei eksisteeri ja seetõttu pole seda vaja ka karta. Või suhtumine, et „mina eluheidikutega kokku ei puutu, mind see kindlasti ei puuduta"...

Tegelikult pole ükski neist väidetest õige. Tuberkuloosi haigestutakse ikka veel – õhu teel leviva piisknakkuse kaudu, ning see juhtub täiesti tavaliste noorte ja edukate inimestega. Maailma Terviseorganisatsiooni värske raporti kohaselt haigestub tuberkuloosi igal aastal ligi 9 miljonit inimest. Eestis registreeriti mullu 291 tuberkuloosijuhtu, sealhulgas 62 ravimresistentset tuberkuloosijuhtu. Noorim haigestunu oli 2- ja vanim 98-aastane. Tuberkuloosi suri 39 inimest.

Haigestumisel on omad tõusulained

Tuberkuloos oli Eestis murelapseks eelmise sajandi 20. Aastatel, kui iseseisev Eesti Vabariik alustas tuberkuloosi raviasutuste võrgu rajamist ning haigestumuse ja suremuse registreerimist.

1924. aastal registreeriti 100 000 inimese kohta 237 tuberkuloosijuhtu ja 1937. aastal oli see langenud 161-le, kuid tõusis uuesti keerukatel sõja- ja sõjajärgsetel aastatel. Tol ajal puudusid tuberkuloosiraviks ka ravimid, ravi oli sanatoorne või kirurgiline.

Nõukogude perioodil muudeti tuberkuloosivastase võitluse käigus kohustuslikuks kogu elanikkonna regulaarne röntgen-fluorograafiline uurimine. Tuberkuloosi korral säilitati töökoht haigele ühe aasta vältel. Alates eelmise sajandi keskpaigast on tuberkuloosi raviks saadaval ka efektiivsed ravimid. Kolmekümne aastaga – 1960 kuni 1990 – langes haigestumine 100 000 elaniku kohta 227 juhult 21 juhuni.

Uus tõusulaine tabas Eestit 1990. aastatel, mil haigestumus kahekordistus viie aastaga ja uute juhtude arv ületas Põhjamaade näitajaid kümnekordselt. See oli aeg, mil vana „nõukogude" tuberkuloosidispanserite võrk enam ei töötanud ja uus tervishoiusüsteem oli veel üles ehitamata.

Tuberkuloos hiilib vaikselt

Tuberkuloosipisikud levivad ümbritsevasse õhku kopsutuberkuloosi põdevalt inimeselt rääkides, eriti aga köhides ja aevastades. Kõige sagedamini antakse nakkus edasi peresiseselt või ühiseid ruume kasutades.

Algab see tavaliselt ilma oluliste vaevusteta. Esineda võib köha, väsimust, öist higistamist ja õhtusi väikesi palavikke. Seega, kui „külmetushaigus" ei möödu koduste rahvameditsiini võtetega ja köha on kestnud üle kolme nädala ning sellega kaasneb rögaeritus, tuleks kindlasti pöörduda perearstile. Kui inimese lähikontaktsete seas on teada tuberkuloosi haigestunuid või on inimene enne ise tuberkuloosi põdenud, võib pöörduda kohe ka kopsuarstile, kuhu tuberkuloosikahtluse korral ei ole vaja perearsti saatekirja ja uuringud on kõigile tasuta.

Tuberkuloos võib kahjustada kõiki elundeid, kuid kõige sagedamini saavad kahjustada kopsud. Kõige ohtlikum on ajukelme- ja ajutuberkuloos, kuid tuberkuloos võib haigust põhjustada ka lümfisõlmedes, nahal, kopsukelmel, neerudes, sooltes, luudes, liigestes, silmas ja mujal. Kopsuvälisesse tuberkuloosi haigestus Eestis eelmisel aastal 25 inimest. Õnneks ei ole kopsuväline tuberkuloos reeglina nakkav teistele.

Tuberkuloosi võib haigestuda igaüks. Haigete seas on igal aastal mõni õpilane, üliõpilane, õpetaja, ametnik, raamatupidaja, elektrik, meditsiinitöötaja, IT-spetsialist, müügimees... Eelmisel aastal oli vaid üks maakond, kus haigust ei esinenud. Kõrgeima haiguskordajaga piirkonnad on Tallinn ning Lääne- ja Ida-Virumaa.

Täpsemalt näitab 2011. aasta statistika, et tuberkuloosihaigete seas on enim mehi, 72%. Nakatunute keskmine vanus oli 46,9 aastat. 88% tuberkuloosihaigetest oli püsiv elukoht, kodutuid oli 6% ja juhusliku elukohaga 6% tuberkuloosi haigestunuist. Töötuid oli tuberkuloosihaigete seas 23%, pensionäre ja töövõimetuspensionäre 29%, töötavaid inimesi 24%. Lastel ja noorukitel registreeritakse tuberkuloosijuhte igal aastal 2–6 ja reeglina on nakkus saadud oma vanematelt. Kõik nakatunud lapsed on saanud ravi ja paranenud.

Viimase kümne aasta jooksul on tuberkuloos Eestis jälle languses, kuid lisaks tavatuberkuloosile, mille ravi kestab 6–10 kuud, tuleb nii meil kui kogu maailmas võidelda ravimresistentsete tuberkuloosivormidega, mille ravile kulub aastaid.

Karda haigust, mitte inimest

Tuberkuloosi epidemioloogilise olukorra Eestis muudabki ohtlikuks mitte niivõrd haigestunute arv, kuivõrd multiresistentse tuberkuloosi suur osakaal – üle 20% positiivsest esmasjuhtudest, 40% retsidiividest ja 75% muudest korduvravijuhtudest on multiresistentsed või eriti resistentsed (M/XDR-TB) tuberkuloosi vormid.

Vaatamata süngele prognoosile, et aastaks 2015 võib HIV-epideemia mõjul oodata kuni kahekordset tuberkuloosi esmashaigestumuse tõusu, pole HIV-nakatunute osakaal haigete hulgas õnneks plahvatuslikult kasvanud. See tõuseb küll pidevalt, kuid samas on tuberkuloosi haigestunute üldarv siiani järjekindlalt langenud.

Kuigi Eesti võib oma saavutuste üle uhke olla, ei pruugi saavutatud tulemus olla püsiv, sest nakkuse levik ei ole ühiskonnas veel sugugi peatunud. Paljud tänaseks terveks ravitud patsiendid on tunnistanud, et suurim hirm haiguse teadasaamisel oli hirm häbimärgistamise ees. Seetõttu jäetakse sageli sellest ka oma lähedasi teavitamata, mis omakorda annab haigusele võimaluse edasi liikuda.

Riik on juba tuberkuloositõrje omale prioriteediks võtnud ja on aeg, et selle võtaks omale prioriteediks ka iga inimene ise. Enese ja oma tervise eest hoolitsemine ning teadlikkuse tõus on siinjuures peamised märksõnad. Tuleb endale teadvustada, et tuberkuloos on meie seas endiselt levimas ja see võib tabada igaüht.