Blogi / Õpetaja uuris koolieelikute konflikte

Õpetaja uuris koolieelikute konflikte

  • Autor:Tiina Vapper
  • 13. Aprill 2015

Kooliminevalt lapselt oodatakse eelkõige lugemis- ja kirjutamisoskust, ometi on hoopis tähtsam kooliküpsuse näitaja lapse sotsiaalne areng: muu hulgas see, kuidas ta oskab kaaslastega arvestada, oma emotsioone kontrollida, konflikte lahendada.

Just lasteaiaeas on sotsiaalsete oskuste õppimine kõige tulemuslikum ning nende kujundamine peaks olema lasteaiaõpetaja üks tähtsamaid ülesandeid, leiab Kose-Uuemõisa lasteaia kooli­eelikute rühma õpetaja Leila Lehtmets, kelle Tallinna ülikooli pedagoogilises seminaris kaitstud bakalaureusetöö teema oligi 6–7-aastaste laste konfliktid.

„Valisin sellise teema seetõttu, et kui ma kolm aastat tagasi ametnikutöö lasteaiaõpetaja ameti vastu vahetasin, sattus mulle väga raske rühm, kus arusaamatused laste vahel olid sagedased ning lõppesid pea iga kord füüsilise vägivallaga," räägib Leila. „Kuigi mul oli igaks päevaks hulk põnevat tegevust ette valmistatud, me pahatihti selleni ei jõudnudki, sest agressiivsete konfliktide lahendamine keeras kogu päeva sõna otseses mõttes pea peale. Seetõttu tahtsingi uurida midagi sellist, millest oleks igapäevatöös kasu, tahtsin leida tõhusaid meetodeid konfliktide arvu vähendamiseks."

Mida lapsed tülitsemisest arvavad?

Uurimuse viis Leila Lehtmets läbi oma järgmises koolieelikute rühmas, kus oli 13 tüdrukut ja 11 poissi, 2013. aasta detsembri algusest 2014. aasta veebruari lõpuni. See rühm oli õpetaja sõnul küll eelmisest tunduvalt rahulikum ja ühtehoidvam, kuid konflikte tekkis sellest hoolimata. Samas on konfliktid elu paratamatu osa ja erimeelsuste rahulik selgeks rääkimine sageli hoopis edasiviiv jõud. Samuti on konfliktide läbielamine koolieelses eas oluline selleks, et õppida neid täiskasvanu suunamisel ennetama ja aktsepteeritaval kombel lahendama.

Kõigepealt tegi õpetaja iga lapsega intervjuu, kus ta küsis hinnangut lasteaiale ja rühmakaaslastele, ühtlasi uuris laste arusaamu tülitsemisest ja selle põhjustest.

„Selgus, et 15 lapse jaoks tähendas tüli kaklemist ja löömist, üheksa lapse arvates tülitsedes karjutakse, pahandatakse ja vaieldakse ning üks laps pidas tüliks ka valetamist," räägib Leila. „Seega mõistis suurem osa lapsi tüli eelkõige kui haiget tegemist, kolmandik lapsi aga oskas tülina tajuda ka vaimset pingeseisundit."

Õpetaja soovis teada ka laste arvamust konflikti lahendamise ning selle kohta, kuidas nad ise tülitsedes käituvad. Enamik lapsi arvas, et erimeelsusi ei tohi lahendada vägivallaga, vaid sõbralikult läbi rääkides ja omavahel kokkuleppele jõudes. Kaksteist last arvasid, et tülide lahendamisel läheb vaja õpetaja või kellegi teise abi. Vaid üks laps arvas, et kaklemisest on kasu.

Veel tahtis õpetaja teada, kuidas käituvad lapsed teiste tülitsemist pealt nähes. 14 last vastas, et nad sekkuksid: pooled püüaksid ise rahulikult tüli ära lõpetada, pooled kutsuksid õpetaja appi. Kaheksa last ehk kolmandik rühma lastest arvas, et nad teiste laste tülisse ei sekkuks. „Leian, et pean õpetajana neile selgitama, et kui kellelegi tehakse liiga, on sekkumine või abi kutsumine igaühe kohus, ükskõikseks pealtvaatajaks ei tohi keegi jääda," kinnitab Leila.

Küsimusele, kuidas teha nii, et tülisid üldse poleks, vastas neli last, et tülisid ei saagi ära hoida ja erimeelsused tuleb selgeks vaielda. Ülejäänud lapsed arvasid, et tülisid saab ära hoida ise hea ja järeleandlik olles. „Lapsed teavad küll, kuidas on õige käituda, samas on selles eas iseloomulik tegutseda oma seisukohast lähtuvalt," selgitab Leila.

Keskmiselt kolm-neli konflikti päevas

Vaatlused viis Leila Lehtmets läbi oma tööpäevadel ning vaatluspäevad ei erinenud tavalistest lasteaiapäevadest. Ta fikseeris päeva käigus toimunud konflikt­olukorrad, kus lapsed kasutasid solvavaid väljendeid või tekitasid üksteisele füüsilist valu.

Kokku tuvastas õpetaja vaatlusperioodil 63 konflikti, mis on keskmiselt kolm-neli konflikti päevas. Kõige rohkem oli üheksa konflikti päevas. Kõige enam konflikte, 44, leidis aset rühmaruumis, kaheksa garderoobis ja üksteist õues. Kõige sagedamini läksid lapsed tülli vabamängu ajal, kui puudub otsene kontroll tegevuse üle ja lapsed peavad enamasti ise vastuolud lahendama. Valdav osa konflikte toimus päeva esimeses pooles, mida õpetaja põhjendab sellega, et ennelõunane aeg on tegevuste poolest pingelisem.

Vaatlusandmete põhjal selgus, et ehkki tüdrukuid ja poisse oli rühmas peaaegu võrdselt, osalesid konfliktides enamasti poisid. Tüdrukud olid seotud 19 konfliktiga, millest omakorda vaid kolmes olid mõlemad osapooled tüdrukud. Õpetaja sõnul olid selles rühmas viisakad ja sõbralikud tüdrukud, kes sattusid konfliktidesse harva.

Lisaks jõudis õpetaja järeldusele, et konfliktide arv rühmas ei sõltu sellest, kui palju lapsi lasteaias kohal on, vaid konkreetsetest lastest. Kolm poissi osalesid igaüks 20 või enamas konfliktis. Nendel päevadel, kui need poisid lasteaiast puudusid, juhtus konflikte vähem.

Leila Lehtmets tõi oma töös välja ka konfliktide tekkepõhjused. Kõige sagedamini, 15 korral, puhkes tüli mängu segamise tõttu („Ta tuli luba küsimata meie mängu ja lõhkus silla ära"). 11 korral oli tüli põhjus teisele füüsiliselt haiget tegemine („Ta võttis minu kinga ja lõi sellega mulle kõhtu"). Järgnesid võitlus positsiooni pärast („Mina tahtsin ise esimene olla"), soov mängida sama mänguasjaga („Ta võttis ära telefoni, millega mina parajasti mängisin") ning provotseeriv käitumine („Ta keeras meelega kelgu ümber, mille peal olid lumepallid"). Veel olid tüli tekkimise põhjusteks mängu käigus tekkinud huvide konflikt („Meie ei taha seda klotsidest lava lammutada, aga nemad tahavad sellest silla teha"), solvang („Ta narris mind"), ebasünnis tegu („Ta sülitas ülevalt voodist mulle peale"), vääritimõistmine („Meie kõdistasime, aga tema tuli lööma"). Oli ka konflikte, mille põhjust ei õnnestunudki tuvastada, kuna laste ütlused konflikti põhjuste kohta on sageli vastukäivad. Ka võib mis tahes põhjusel alguse saanud tüli kasvada üle füüsiliseks haiget tegemiseks ning antud rühmas 63 konfliktist 52 puhul nii juhtuski.

Konfliktsed lapsed vajavad teistest rohkem tähelepanu

Leila Lehtmets ütleb, et tema jaoks oli oluline välja selgitada konflikti algatajad. „See on tihti raske, kuna tülliminekul võib olla erinevaid ja täiskasvanu jaoks ebaratsionaalseid põhjuseid, mis võivad ulatuda varasemasse aega. Käisin vaatlusperioodil ringi, paber ja pliiats käes, küsisin iga konflikti puhul laste arvamust, tundeid ja hinnanguid. Lastega süvitsi arutlemisest ja kirjapanemisest oli kasu, sest konflikti põhjalik analüüs andis mõnigi kord teistsuguse tulemuse, kui oleksin arvanud. Selgus, et konflikte algatasid rühmas vaid seitse last, kellest kolm põhjustas igaüks 19 konflikti. Leian, et põhjuseks on nende laste isikuomadused ja ebapiisavad sotsiaalsed oskused kaaslastega suhtlemisel."

Leila Lehtmetsa arvates on õpetaja jaoks oluline teada, kes rühma lastest on konfliktsed ja seetõttu rohkem pingeid põhjustavad. „Tänu sellele on võimalik pöörata neile suuremat tähelepanu, pakkuda haaravat ja jõukohast tegevust ning kavandada töö nii, et vastasseisude tekkimise võimalus oleks väikseim. Vanematele räägin juhtunust ainult siis, kui tegemist on väga tõsise või korduva tüliga. Juhul kui oleme probleemi rühmas ära lahendanud, siis sinna see jääb. Nii nagu peresiseste asjade puhul ikka."

Veel kinnitab Leila, et kuna tüüpkonflikti pole olemas, ei saa olla ka valmis lahendust – igale vastuolule ja lapsele tuleb läheneda kõiki aspekte arvestavalt. Niisamuti pole tema sõnul ühtki halba last. „On lapsi, kelle sotsiaalsed oskused on nõrgemad. A. Bandura sotsiaalse õppimise teooria kohaselt õpib inimene eeskujude jälgimise ja hilisema jäljendamise kaudu. Seetõttu on õpetajal väga oluline roll aktsepteeritavate käitumismudelite õpetamisel ja kinnistamisel."

Õpetaja peab olema konflikti vahendaja

„Õpetaja peab alati laste konfliktidesse sekkuma," arvab Leila. „Konfliktidele, kus lapsed kasutasid üksteise suhtes vägivalda, reageerisin ma otsekohe ja vestlesin konfliktis osalejate ja võimalusel ka pealtnägijatega. Paari konflikti jälgisin alguses pealtvaatajana kõrvalt, kuid sageli olin siiski sunnitud sekkuma, kuna lapsed muutusid agressiivseks. Loomulikult jäid paljud väikesed tülid märkamata, sest lapsed jõudsid ise lahenduseni."

Leila tunnistab, et kui ta lasteaeda tööle minnes arvas, et õpetaja on konflikti lahendaja, siis nüüdseks on ta jõudnud järeldusele, et õpetaja peaks olema konflikti vahendaja. „Ehkki lapsed sageli ootavad, et õpetaja nende probleemid ära lahendaks, annab parema tulemuse siiski see, kui nad ise kokkuleppele jõuavad. Tihti kipume lapsi alahindama. Tahame pakkuda neile valmis lahendusi, aga lapsed suudavad ise eakohaseid ja sobivaid lahendusi välja pakkuda. Õpetaja ülesanne on juhendada lapsi, kuidas erimeelsuste korral jõuda kõiki osapooli rahuldava tulemuseni, ning jälgida, et kõik saaksid võrdse võimaluse oma seisukohti selgitada ning et laste kokku lepitav lahendus oleks õiglane."

Selleks tuleb Leila sõnul aega võtta, arutada, mis juhtus, mida laps tundis, mida oleks pidanud teisiti tegema, kuidas oleks saanud tülitsemist ära hoida, millised võiksid olla võimalikud lahendused jne. „Juba see on suur edasiminek, kui laps saab aru, et ta käitus valesti, ning tahab kaaslaselt vabandust paluda ja ära leppida. Õpetaja peab suutma jääda tülide vahendamisel neutraalseks. Last, kes sageli pahandust teeb, kiputakse juba enne ärakuulamist süüdistama, ometi võib selguda, et seekord polnudki süüdi tema. Samuti ei tohiks õpetaja olla jäik. Püüdleme ju sinnapoole, et lapsel oleks oma arvamus, et temast areneks mõtlev ja otsuseid langetada suutev inimene. Kuigi õpetaja on lasterühma juht, tuleb laste soove kuulda võtta ja nendega arvestada."

Leila Lehtmets on väga rahul, et ta töötab maalasteaias. „Väikese maa­laste­aia eelis on see, et kõik tunnevad kõiki ning lapsed ja pered suhtlevad üksteisega ka väljaspool lasteaeda. Paljud pahandused jäävad seetõttu ilmselt ka tegemata, et siin toimib tugev kogukonna kontroll."

Tülisid aitab ära hoida ka õpetajate omavaheline toetav ja sõbralik õhkkond rühmas. Kindlasti on aidanud lapsi ja vanemaid liita rühma blogi, mida õpetaja Leila iga päev täiendab ning kuhu rühmaõpetajad panevad uudistele ja teadaannetele lisaks üles fotosid nii laste päevastest tegemistest kui ka kunstitöödest. Päeva jooksul kogetu ning õpitu kinnistub paremini, kui laps saab blogist oma tegemisi hiljem üle vaadata ning fotode põhjal lasteaiapäeva vanematelegi tutvustada.

„Kuna iga laps ja iga rühm on kordumatu, ei saa minu uuringu põhjal teha järeldusi kõigi lasterühmade kohta," kinnitab Leila. „Meie lasteaias õpetan koolieelses rühmas, kuigi eelistan, et üks õpetaja saadaks mudilast lasteaiatee algusest lõpuni. Nii õpib ta lapsi paremini tundma, saab nende arengule järjepidevalt kaasa aidata ning tal on ka suurem vastutus lapse arengus." 

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda