Blogi / Narkootikumide dekriminaliseerimine – keerulise lahenduse väike osa

Narkootikumide dekriminaliseerimine – keerulise lahenduse väike osa

  • Autor:Aljona Kurbatova, Tervise Arengu Instituut
  • 21. September 2015

Kõige olulisem erinevus Eesti ja Postugali vahel on see, et kui narkootikumide tarvitamisega vahele jäänud inimest Eestis lihtsalt trahvitakse, siis Portugalis temaga tegeletakse, kirjutab Tervise Arengu Instituudi nakkushaiguste ja narkomaania osakonna juhataja Aljona Kurbatova.

Hiljuti on korduvalt tehtud ettepanekuid, et Eesti peaks dekriminaliseerima narkootikumide tarvitamise, leides, et see aitab lahendada kõik narkootikumide tarvitamisega seotud probleemid alates kõrgest üledooside hulgast ning lõpetades HI-viiruse jätkuvalt kiire levikuga. Kahjuks on ettepaneku tegijad unustanud teha kodutööd. Eesti on parim näide sellest, et dekriminaliseerimine on vaid väike koostisosa ühe väga keerulise roa valmistamise protsessis.

Narkootikumide tarvitamine ning mõnuainete väikeses koguses oma tarbeks omamine edasiandmise eesmärgita on Eestis dekriminaliseeritud juba aastast 2002 ehk enam kui kümme aastat. Narkootikumide tarvitamine ei ole süütegu, selle eest ei panda vangi. Maailmas on hulgaliselt riike, kus ühe kanepisuitsu omamise eest võib aastateks vangi sattuda. Eesti ei ole juba ammu üks nendest riikidest.

Dekriminaliseerimisest rääkides on Eestile eeskujuks toodud Portugal, kus viimastel aastatel on narkootikumide tarvitamisega seotud suremus langenud ning narkootikumidega seotud olukord paranenud. Portugalis jõustus narkootikumide tarvitamist dekriminaliseeriv seadusandlus aga vaid aasta varem kui Eestis. Meie seadused on vägagi sarnased.

Nii Eestis kui Portugalis on dekriminaliseeritud narkootikumide tarvitamine ning väikses koguses oma tarbeks omamine. Tõsi, väikesed kogused on mõnevõrra erinevalt määratletud, kuid see erinevus ei ole põhimõtteline. Märksa olulisem on see, et mõlemas riigis on kõik narkootikumid jätkuvalt illegaalsed ning nende käitlemisega kaasnevad ranged karistused.

Seega põhjus, miks tänaseks on Eestis ja Portugalis olukord niivõrd erinev, ei peitu narkootikumide dekriminaliseerimises. On midagi enamat, mida Portugal tegi ja Eesti mitte ning mis on tinginud nii suured erinevused näiteks narkootikumide tarvitamisega seotud surmade näitajas. Eesti juhib seda edetabelit, Portugal aga sörgib sabas ja on selle üle põhjusega õnnelik. Kui karistusseadustiku paragrahvid on sarnased, siis mis eristab meid Portugalist?

Uimastipoliitika kujunemine

Eesti ei ole kunagi pidanud sellist sõda narkootikumide ja nende tarvitajate vastu, nagu seda aastakümneid tegi Ameerika Ühendriigid. Tõtt öelda me 1990ndate esimesel poolel ei teinud selles valdkonnas suurt midagi, lastes probleemil soodsas pinnases kasvada.

Kui me 1990ndate keskel paljuski välispartnerite survel hakkasime riiklikku uimastipoliitikat kujundama, ei olnud meil kogemusi ning me ei tajunud, kui jõuliselt on hakanud narkootikumide tarvitamine elanikkonnas levima. Küll aga hakati suure entusiasmiga tarvitajaid, eriti narkootikume süstivaid inimesi, sildistama ning süüdistama. Kuigi tasapisi hakati tähelepanu pöörama ka erinevate ravi- ja nõustamisteenuste arendamisele, keskenduti ennetustööle ning sedagi ebasüsteemselt ning väga väikses mahus.

10 000 meetri kõrgusel lendava lennuki keres augu lappimine üksiku päästeparve abil toimib ainult Hollywoodi filmides. Eesti jaanalinnulik suhtumine probleemi vaid süvendas seda.

Mida tegi Portugal?

Portugal oli vastutustundlikum ning hakkas sõltlastele suunatud ravi ja kahjude vähendamise teenuseid arendama juba 1970-ndatel. Nad on järjepidevalt investeerinud sellesse, et teenuste võrgustik laieneks ning järjest suurem arv narkootikume kuritarvitavatest inimestest saaks asjakohast abi.

Opioidisõltuvuse asendusravi on integreeritud nakkushaiguste raviga, sõltuvusravi osutamisse on kaasatud ka apteekrid. Kahjude vähendamise teenuseid (näiteks puhaste süstlade ja nõelte võimaldamist) on pakutud ning arendatud seal enam kui 20 aastat. Samaaegselt juba narkootikume tarvitavate inimeste abistamisega, rakendatakse ulatuslikke ennetusprogramme, et vähendada narkootikumide proovimist noorte seas.

Kõige olulisem erinevus meie riikide vahel on see, et kui narkootikumide tarvitamisega vahele jäänud inimest Eestis lihtsalt trahvitakse, siis Portugalis temaga tegeletakse. Kui isikut ei kahtlustata narkootikumide käitlemises, siis kohalikud sõltuvuse ekspertkomisjonid (ingl k commission for the dissuasion of drug addiction), kuhu kuuluvad jurist, arst ja sotsiaaltöötaja, hindavad inimese sõltuvuse astet, tervislikku ja sotsiaalset seisundit ning otsustavad, kas soovitada talle ravi või sotsiaalteenuseid.

Sellise süsteemi ülesehitamine on nõudnud poliitilist tahet, kümneid kordi suuremaid eelarvelisi vahendeid kui Eestis on sellele valdkonnale eraldatud ning süsteemset tööd elanikkonna, kuid ennekõike sõltlastega töötavate spetsialistide teadlikkuse ja hoiakute kujundamisel. Seda tööd on kirjeldamatult raskem teha, kui ainult dekriminaliseerida narkootikumide tarvitamine. Kui seda mitte teha, ei ole dekriminaliseerimisest erilist kasu.

Sõltlaste ravi

Vaatamata viimaste aastate edusammudele raviteenuste arendamisel, on Eestis sõltlaste ravile ja sotsiaalse toimetuleku taastamisele suunatud teenuste kättesaadavus häbiväärselt madal. Seda on eriti valus nentida, kuivõrd töötan ka ise selles valdkonnas.

Justiitsministeerium on Portugali ja teiste kolleegide eeskujul samuti rajamas süsteemi, mis võimaldab asendada vanglakaristuse raviteenusega nende kinnipeetavate puhul, kellel on sõltuvusprobleemid, kuid kes ei ole toime pannud rasket süütegu. Süsteem on paberil olemas, kuid napib kohti, kuhu inimesi abi saamiseks suunata.

Sõltlastele suunatud ravi ja sotsiaalteenuste mahtu on hädavajalik tõsta. Need peavad olema mitte ainult lihtsalt kättesaadavad, vaid ka kvaliteetsed. Ehk sellised, et kui meie endi pereliige, laps või õde-vend, abi vajab, siis me oleme veendunud, et ta abi saab. Kuid pea iga kord, kui soovime käivitada uut teenust, põrkame me kokku vastuseisuga. Vahest kulub aastaid, et leida ressursse, veenda kolleege ja murda oponentide hoiakuid.

Negatiivsete hoiakute näitena võib tuua hiljutise Jõhvi vallavolikogu liikme mõtteavalduse, mille kohaselt narkomaanid on ühiskonna väljaheide ning kõik sõltlastele suunatud teenused peaksid asuma raskesti ligipääsetavas äärelinnas. Vaevalt, et ta ise sooviks saada arstiabi sellises kohas.

Vaatamata raskustele on Eesti sarnaselt Portugaliga narkootikumide absoluutsest kriminaliseerimisest väga kaugele eemaldunud ning ei vaata tagasi. Meie uimastipoliitika ei ole kaugeltki täiuslik, kuid kindlasti mitte repressiivne. Me oleme jõuliselt arendanud kahjude vähendamise teenuseid, olles üks väheseid riike Ida-Euroopas, kus neid teenuseid rahastatakse riiklikult.

Naloksooniprogramm

Eesti on Suurbritannia järel alles teine riik Euroopas, mis on käivitanud riiklikult rahastatud naloksooniprogrammi. Me koolitame nii sõltlasi endid kui ka nende lähedasi abistama opioidide (näiteks fentanüüli) üledoosiga sõpra või lähedast ning anname neile ravimi, mis võib päästa nende kaaslase elu.

Me ei sunni inimesi narkootikumide tarvitamisest loobuma, vaid üritame aidata neil käituda viisil, mis on kõige vähem kahjulik neile endile ning neid ümbritsevatele inimestele. Selle eelduseks on, et me aktsepteerime, et kõikide teekond on erinev. Nende meetmete tulemusel on Eestis viimastel aastatel vähenenud uute HIV-juhtude arv ning lõpuks hakanud langema ka üledoosidega seotud surmade arv.

Täna eristab meid Portugalist see, et kuigi rakendame suures osas samu tõenduspõhiseid uimastipoliitika meetmeid, teeme me seda oluliselt väiksemas mahus ning mõned meetmed on alles arendamisel.

Ei piisa sellest, et me teeme õigeid asju. Õigeid asju tuleb teha õigesti. See tähendab, et me peame kõik võtma vastutuse. Otsusetegijad peavad rohkem investeerima inimõiguseid austava abisüsteemi arendamisse. Maksumaksjad peavad neid otsuseid toetama.

 

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda