Blogi / Kanada psühhiaater: hilisemaid alkohoolikuid saab tuvastada juba lapsepõlves

Montreali ülikooli teadlane tutvustab Eestis Kanadas edukalt toimivat varase sekkumise programmi, mis aitab riskilapsi juba enne sõltuvusse langemist.

Doktor Hanie Edalati uurib Montreali ülikooli postdoktorantuuris seda, kuidas lapsepõlves kogetud traumad, väärkohtlemine või üldisemalt ebasoodsas keskkonnas kasvamine muudavad inimese hilisemas elus haavatavamaks ja mõjutavad tema riskikäitumist, näiteks alkoholi või narkootikumide tarvitamist.

Doktor Edalati, te räägite Tervise Arengu Instituudi korraldatud alkoholikonverentsil alkoholi ja uimastite kasutamise vähendamisest isiksuse omadustest lähtuva sekkumise meetodi abil, aga laiemalt uurite lapsepõlvekogemuste mõju hilisemale käitumisele. Mida see täpsemalt tähendab?

Kui inimene langeb teatud vanuses – lapse- või puberteedieas – väärkohtlemise ohvriks, kasvab vaesuses või näeb pealt kodus vanematevahelist vägivalda, siis arenevad tal välja teatud isiksuseomadused ja muutused tekivad ka ajus. Seetõttu on ta psühholoogiliste patoloogiate tekkeks haavatavamas olukorras ja altim kasutama alkoholi või narkootikume. Sellise taustaga lastel on tihti madalam akadeemiline võimekus ja nad langevad sagedamini koolist välja.

Mis vanuses võivad halvad lapsepõlvekogemused lausa aju mõjutada?

Aju osad on haavatavad eri ajavahemikel. Enamik aju osasid on enne puberteeti välja arenenud, aga prefrontaalkorteks, mis kontrollib käitumist ja osaleb otsuste tegemises – sealhulgas näiteks käitumise peatamises –, veel ei ole. Prefrontaalkorteks areneb veel 25. eluaastani ja seega on puberteediealisel noorel eriti suur riskikäitumise oht. Käitumiskontrolli puudulikkuse tõttu on neil oht alustada varem alkoholi, narkootikumide või ebaturvalise seksiga, samuti on neil suurem risk asetada end mistahes muusse ohtu. Ja lapsepõlvetrauma, olenevalt east, mõjutab sellist käitumist.

Kas erinevad lapsepõlveprobleemid mõjutavad hilisemat riskikäitumist erinevalt?

Jah, mõned uuringud näitavad, et lapsepõlveaegne hüljatus põhjustab rohkem sissepoole suunatud tagajärgi, näiteks depressiooni. Kogetud füüsiline vägivald või seksuaalne väärkohtlemine põhjustavad aga tõenäolisemalt väljapoole suunatud probleeme, nagu alkoholi või narkootikumide tarvitamist. Nii et jah – kogetud väärkohtlemise tüüp mõjutab tagajärge, kuid selleteemalisi uuringuid tuleb veel juurde ja kindlasti pole praegu käes nn lõplik tõde.

Sellised teadmised põhjustest ja tagajärgedest ei pruugi sugugi jõuda nendesamade raskustega peredeni. Kes peaks sekkuma ja milline on Kanada praktika?

Meil on Quebeci provintsis olemas sotsiaalpediaatria süsteem, millesse püütakse kaasata ka kooli. Kui vanemad on alkohoolikud, pere elab kuritegelikus naabruskonnas või ümbritsevad last muud probleemid, siis tõenäoliselt on lapse arst see, kes neid märkab ja tunneb last ümbritsevat raamistikku laiemalt.

Samuti saab kaasata kooli ning siis on võimalik otsustada, kas tuleb alaealine kodust eemaldada või saab abistada tema peret ja parandada keskkonda tema ümber. Esmalt võiks sekkuda koolide spetsialistid ja siis edasi juba erialaarstid. On oluline, et lastele diagnoose pannes hinnataks kasvukeskkonna mõju. Näiteks diagnoositakse väga palju ADHD-d (aktiivsus- ja tähelepanuhäire – toim) ja see võib olla ka ülediagnoositud. Sarnaseid reaktsioone – impulsiivsus, rahutus jne – võivad põhjustada ka lapsepõlve halvad kogemused ehk see võib olla mehhanism väärkohtlemisega toimetulekuks.

Millised võimalused on aidata last psüühilises plaanis, kui on teada, et tema kasvukeskkond on olnud või on praegugi traumaatiline?

Eesmärk on parandada lapse nn vastupanuvõimet. Seda just sellepärast, et rasketes olukordades võivad just sellised lapsed langetada ennast kahjustavaid otsuseid. Praeguseks saavutatud tulemused näitavad juba, et alkoholi ja narkootikumide kasutamist saab edasi lükata.

Meil on programm nimega Preventure. See põhineb viieaastasel longituuduuringul, milles osales ligi 4000 Kanada noorukit Montreali linnast ja selle lähipiirkondadest. Kui me uuringut alustasime, olid osalevad lapsed 12 ja nüüd on nad 17. Näeme uuringu tulemustest juba praegu, et Preventure vähendas nende laste kiusatavust ja teisi ohvriks langemise viise. Sama programmi korraldatakse nüüd ka Suurbritannias, Hollandis, Austraalias ja Tšehhis, tuleval aastal alustatakse Mehhikos ja Sri Lankal.

Kuidas Preventure toimib?

Me laseme koolides õpilastel täita küsimustikke. Sel aastal käisime näiteks Montrealis 35 koolis. Küsimustike põhjal selekteeritakse välja õpilased, kelles on märgata liigset impulsiivsust, tähelepanunälga, ängi või lootusetust. Selliseid lapsi oli minu mäletamist mööda u 16%. Neile korraldatakse hiljem kaks 90-minutist grupitöö sessiooni. Lastele öeldakse, et see on nende isiksuseomaduste arendamiseks ja peamiselt õpitaksegi seal erinevaid vastupanutehnikaid, kuidas reageerida rasketes olukordades. Otseselt sõltuvusest räägitakse vaid korra.

Ja sellest piisab?

Sekkumiseks on mitmeid võimalusi. Kui me saame varakult jaole, siis on tulemus palju parem ja tulemuse saavutab ka kiiremini. Täiskasvanute puhul vajaks inimene juba mitut sessiooni ja pigem üks-ühele teraapiat, mis on seega palju ressursimahukam, aja- ja rahakulukam lähenemisviis. Täiskasvanute ravi tulemuslikkus pole halvem, aga ravi on keerukam.
Olen ise töötanud kliinilise psühholoogina ja näinud juhtumeid, kus vastuvõtule tuleb sõltuvusprobleemiga inimene, aga mõne sessiooni pärast ilmneb, et narkootikumide või alkoholi tarvitamine on tema toimetulekumehhanism lapsepõlvest pärit halbade mälestuste ja kogemuste talumiseks. Depressioon koos lapseea halbade kogemustega allub tavalistele ravimeetmetele raskemini ja aeglasemalt kui üksnes depressioon.
Kindlasti tasub ravi alustada mistahes vanuses, ka hiljem alustades saab häid tulemusi. Aga kui alustada varasemas eas, siis on tekkinud kahju, mida ravida, lihtsalt väiksem. Paljudel juhtudel ringlevad sellised patsiendid aastaid ühest keskusest teise, enne kui jõutakse probleemide põhjustele jälile. Mõnikord on sümptom näiteks agressiivsus, aga tuleb küsida, mis selle taga on. Taustal, lapsepõlves võib olla väärkohtlemine ja kuigi meile tundub säärane toimetulekumehhanism ebaadekvaatsena, on see tolle inimese jaoks töötanud.
Kui kaua ravi vaja on, sõltub kogetud väärkohtlemise tüübist ja kestusest. Muide, seksuaalne ja füüsiline väärkohtlemine on sarnaste tagajärgedega nagu hüljatusse jätmine. Erinevus on aga selles, et kui seksuaalset või füüsilist vägivalda märgatakse pigem varem – keegi lapse lähedastest näeb näiteks marrastusi, sinikaid vms – siis perekonnas pikaks ajaks hüljatusse jäetud last ei pruugi keegi märgata, ta võibki nii täiskasvanuks saada. Hüljatus omakorda ei pruugi tähendada üksnes toidu- või rõivaste puudust, vaid ka emotsionaalset väärkohtlemist, soojusest ilmajäetust ja hüljatust.

Kas Preventure võiks toimida ka Eestis?

Selle võimalikkusest me teisipäeval ja kolmapäeval räägimegi. Aga jah, miks mitte – isiksuseomadused on üsna universaalsed.

Riskilapsed nopitakse programmi Preventure

Montreali ülikoolis Patricia Conradi juhtimisel välja töötatud programm on kasutusel olnud juba 15 aastat.
Preventure´i programmi kohaselt toimub enne kooliaasta algust õpetajatele kolmepäevane koolitus. Neile räägitakse erinevatest teraapiatehnikatest, mida rakendada vaimse tervise muredega lastega suheldes. Eesmärk on, et õpetajad oskaksid suhelda õpilastega viisil, mis aitaks ennetada probleemsete laste veelgi sügavamale vajumist.
Kooliaasta alguses korraldatakse põhikooliastmes test eesmärgiga välja selgitada isiksuseomadused, mille puhul on karta edasist kaldumist riskikäitumisse. Mõned kuud hiljem teatatakse, et koolis korraldatakse kaks 90-minutist töötuba, et arendada õpilasi suurema edukuse suunas. Lastele öeldakse, et töötubades on piiratud arv kohti, kuid kõiki julgustatakse kandideerima. Töötubadesse pääsejad valitakse näiliselt juhuslikult, kuid tegelikult kaasatakse sinna vaid need, kes said kooliaasta alguse isiksusetestis murettekitava skoori. Uuringute järgi saab isiksusetesti abil välja noppida kuni 90% kõigist riskilastest. Töötubades tegeldakse lastel kõige probleemsemana ilmnenud isisksuseomadustega ja õpetatakse kognitiiv-käitumuslikke tehnikaid, mille abil toime tulla oma käitumisraskustega.
Lastele ei öelda, mille alusel töötubadesse pääsejad valitakse, kuid kui keegi neist seda küsib, siis talle ei valetata ning vastatakse ausalt. Praktika näitab, et enamasti lapsed siiski valiku põhimõtet küsida ei taipa, pealegi hindavad töötoas osalemist hiljem kasuliku ja vajalikuna. Laste eest varjatakse töötoa tegelikku eesmärki selleks, et vältida sildistamist ja seda, et riskilasteks nimetamine ei hakkaks toimima isetäituva ennustusena, kus enda suhtes lootuse kaotanud või negatiivselt meelestatud laps kaldub senisest rohkem riskikäitumise suunas.
Ameerika mainekas meditsiiniajakirjas JAMA (The Journal of the American Medical Association) avaldatud uurimus näitab, et Preventure’i programm vähendas uuritud kooli õpilaste seas joomist 29% võrra. Kõrge riskiga laste seas vähenes alkoholi tarvitamine koguni 43%. 2009. ja 2013. aastal tehtud uuringud näitasid ka, et Preventure vähendas õpilaste seas depressiooni, paanikahooge ja impulsiivset käitumist.

 

Dr Edalati esines 1. novembril toimunud Tervise Arengu Instituudi alkoholikonverentsil "Noortele suunatud ennetus – mida teha ja mida mitte". Intervjuu ilmus 1. novembri Eesti Päevalehes

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda