Tervise edendamine / Töökohal

Puukidega levivatest haigustest

Kõige levinum puukidega edasi kanduv haigus Eestis ja ka maailmas on Lyme´i tõbi ehk puukborrelioos. Haiguse nimi tuleneb tekitajast -Borrelia burgdorferi. Haigus kahjustab erinevaid organeid ning kulgeb sageli mitmes staadiumis. Peamiseks ja esimeseks tunnuseks on hammustuskohal tekkiv punetav, suurenev laik. Kaasneda võivad pea- ja lihasvalu, hiljem ka nahakahjustused, liigesevalu, südame ja koljunärvide kahjustused. Borrelioosi ei saa ennetada vaktsineerimisega, aitab vaid tähelepanelikkus ja hoidumine kokkupuutest. Haigus allub enamasti antibiootikumravile. Eestis on haigestumus puukborrelioosi üks kõrgemaid Euroopas - üle 100 juhtumi 100 000 elaniku kohta.

I.ricinus isaspuuk by Julia GellerPuukentsefaliit on meil esinevatest puugihaigustest kõige raskemini kulgev haigus. See kandub edasi puugihammustusega, lisaks on võimalik nakatuda töötlemata kitsepiima ning toorpiimal põhinevate piimatoodete tarbimisel. Erinevalt teistest puukidega edasi kanduvatest haigustest on haigust võimalik ennetada eelneva vaktsineerimisega, kuid vaatamata sellele on puukentsefaliiti haigestumus sarnaselt borrelioosile Eestis Euroopa üks kõrgematest, keskmiselt 10 juhtumit 100 000 elaniku kohta. Puukentsefaliidi põdemine annab eluaegse immuunsuse.
Lisaks võib puugihammustusega nakatuda veel mitmetesse, peamiselt bakteriaalsetesse haigustesse – anaplasmoosi, neorlihhioosi, Borrelia miyamotoi haigusesse, riketsioosi. Et neid haigusi Eestis ei registreerita, on haigestumistase teadmata.

Mida saab teha tööandja?

  • Teavitage töötajaid puukide vahendusel levivatest haigustest ja ennetusvõimalustest.
  • Kui teie töötajate seas on neid, kelle tööülesannete täitmine toob kaasa nakatumisohu (ohustatute nimekiri allpool), on hea, kui saate pidada nn vaktsineerimisgraafikut. Vaktsineerimiste määramise aluseks on töökeskkonna riskianalüüs ja töötervishoiuarsti ettepanek. Arvestage, et lisaks riskirühma kuuluvatele töötajatele laieneb tööandja kohustus tasuta vaktsineerimiseks ka õppepraktika ning välismissioonide korral. Töötajale on vaktsineerimine vabatahtlik. Vaktsineerimisgraafiku alusel saab töökeskkonna spetsialist jälgida, et vajalikud süstid saaksid õigel ajal tehtud.
  • Varustage töökoha esmaabikapid desinfitseerimisvahendite ja repellentidega (putukate tõrjevahendid), samuti võiks esmaabikapis olla vahendid puugi eemaldamiseks (puugitangid, -pintsetid vms).
  • Pakkuge võimalust arstlikuks kontrolliks juhul, kui töötaja sai töökohustuste täitmisel puugilt hammustada.
  • Korraldage vaktsineerimine töökohal. Lisaks otseselt ohustatud töötajatele pakkuge võimaluse korral (või omaosaluse abil) vaktsineerimist ka teistele.

Vaktsineerimisel on kaks põhilist skeemi: n.ö. tavaline ja kiire. Mõlema skeemi puhul on vaja kolme vaktsiinidoosi, erinevus on perioodide pikkuses süstide vahel.

  • Tavalise vaktsineerimisskeemi puhul on esimese ja teise doosi vahe 1-3 kuud ning teise ja kolmanda doosi vahe 9-12 kuud. Järgmine kordusvaktsiin tehakse 3 aasta pärast ning sellele järgnevad re-vaktsineerimised iga 5 aasta järel (v.a. üle 60 aasta vanused inimesed, kes peavad tegema re-vaktsineerimist iga 3 aasta järel). Pärast teist doosi toimib vaktsiin juba päris hästi, ehk kui tahta järgmiseks hooajaks valmis olla, siis tasub esimene süst teha hiljemalt veebruaris. Parem on aga aasta varem ehk eelneval hooajal.
  • Kiiret vaktsineerimist tehakse tavaliselt vahetult enne hooaega. Lisandub täiendav doos. Dooside vaheline aeg on lühem: esimese ja teise doosi vahele jääb 1 nädal, teise ja kolmanda vahele 3 nädalat. Seejärel tehakse aasta pärast neljas süst. Korduv vaktsineerimine toimub samuti 5 aasta pärast nagu ka järgmised re-vaktsineerimised (erandiks taas üle 60-aastased inimesed, neil on mõlemad 3 aasta pärast).

Mida saab teha igaüks ise?

Puuke esineb kõikjal looduses ja seetõttu ei ole ettevaatus kunagi liiast. Puugihammustuse vältimiseks pea silmas kolme aspekti:

  1. KOHT: Võimalusel väldi kõrgema taimestikuga kohti (põõsastikud, metsa- ja põlluäärsed kõrgemate taimedega alad, niitmata muru jms)
  2. RIIETUS: Vali looduses liikumiseks sobiv, võimalikult kinnine riietus – võimalusel heledast liibuvast kangast, pikemate säärte ja varrukatega. Saapad peaksid olema kõrgema sääreosaga, pane püksid sokkide sisse, kanna kaela- ja peakatteid.
  3. VAATLUS: Pärast looduses käimist vaata end ja ka kaaslasi hoolikalt üle. Kui oled viibinud nn „puugikohtades“, mine kindlasti duši alla ja kammi juuksed läbi. Kuna puuk liigub nahal üsna märkamatult, vaata pärast seda ennast veel kord üle. Kui märkad endal ronivat puuki, eemalda ta riietelt/kehalt.

Mida teha pärast hammustust:

  • Kui puuk on juba hammustanud, ära suru puugi keha. Ära vala talle peale piiritust, õli ega seepi. Puugi eemaldamiseks sobivad peenikeste otstega pintsetid või tangid. Apteekides on saadaval spetsiaalsed puugi eemaldamise vahendid, aga asja ajab ära ka tavaline pikem niit.
  • Puugi eemaldamiseks tuleb temast haarata võimalikult naha ja hammustuskoha lähedalt. Eemalda puuk kas lihtsalt tõmmates või vastupäeva pöörates. Seda tehes pea kindlasti meeles, et puugi keha ei tohi seejuures suruda!
  • Ära hõõru, pigista, kriimusta ega ime hammustuskohta.
  • Pärast hammustust võid hammustuskohta töötle nahka desinfitseerimislahusega.
  • Pea meeles, et mida varem märkad kinnitunud puuki ja ta eemaldad, seda parem. Kui puuk on nakatunud, siis on ka paar tundi olulised.

Pöördu arsti poole, kui:

  • enesetunne halveneb, tunned nõrkust, oled valgusetundlik ja/või on tekkinud palavik, pea-, selja -või lihasvalu,
  • hammustuskoht punetab, on paistes ja /või on tekkinud laienev punetav laik,
  • sul on pärast puugihammustust ilmnenud muud tervisehäired.

Kes kuuluvad riskirühma?

Inimesed, kelle igapäevane töö- või igapäevaelu on seotud õues viibimisega:

  • nt. metsa- ja põllutöötajad, postiljonid, veokijuhid, politseinikud, päästjad, sõjaväelased, tervishoiutöötajad jpt
  • ohualade piirkondades elavad inimesed
  • matkajad (sh automatkajad, kes teevad tee ääres puhkepause)
  • seenelised ja marjulised, jahimehed
  • pered, kes käivad tihti looduses
  • sportlased, kes treenivad metsas või mujal hooldamata radadel
  • koeraomanikud, kes jalutavad lemmikutega hooldamata pargi- või metsaradadel
  • looduseuurijad, kelle uurimistöö nõuab näiteks proovide võtmist, taimede korjamist või metsloomade jälgimist loodustingimustes
  • loodusfotograafid

Lisalugemist: