Rahvusvahelised deklaratsioonid

Järgnevalt on välja toodud viimase 25 aasta olulisemad põhimõttelised lähtekohad tervisedenduses.

Kolm kõige olulisemat rahvusvahelist alusdokumenti tervisedenduses on:

• Ottawa Harta
• Jakarta Deklaratsioon
• Bangoki Harta

Ottawa Harta, 1986

Pidades tervise mõistet üheks olulisemaks inimõiguseks, rõhutatakse Ottawa Hartas tervise tagamiseks vajalikke kindlaid eeltingimusi, sealhulgas rahu, piisavat sissetulekut, toitu ja eluaset, stabiilset ökosüsteemi ning vahendite säästlikku kasutamist. Nende eeltingimuste tunnustamine tõstab esile sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste, looduskeskkonna, individuaalse eluviisi ja tervise lahutamatu seose. See seos on võtmeks tervise terviklikule käsitlusele, mis on tervisedenduse kontseptuaalseks sisuks.

Ottawa Hartas on esile toodud tervisedenduse 3 peamist strateegiat:

• Tervise toetamine, loomaks tervist soodustavaid eelpool mainitud tingimusi.
• Täieliku tervisepotentsiaali saavutamise võimaldamine kõigile inimestele.
• Erinevate ühiskondlike huvide vahendamine tervise tugevdamise eesmärgil.

Ottawa Hartas (1986) toodi välja tervist edendavate tegevuste 5 peamist tegevussuunda:

• Tööta välja ja arenda edasi avalikku tervislikku poliitikat
• Loo ja arenda tervislikku soodustavat keskkonda
• Tugevda kogukondlikku tegevust ja kogukonna osalust
• Arenda inimeste isiklikke tervisega seotud oskusi
• Orienteeri ümber tervishoiu teenused – pakkudes raviteenuste kõrval rohkem haigusi ennetavaid ja tervist tugevdavaid teenuseid

Jakarta Deklaratsioon, 1997

1997. aasta juulis vastuvõetud Jakarta Deklaratsioon kinnitab, et:

• Laiahaardeline lähenemine tervisele on kõige tõhusam. Viie strateegia kombineerimine on märksa efektiivsem kui vaid ühest strateegiast lähtumine;
• Tervist mõjutav ümbrus pakub praktilisi võimalusi laiaulatuslike strateegiate rakendamiseks;
• Jõupingutuste toetamiseks on oluline aktiivne osalemine. Tervisedendusliku tegevuse ja otsuste tegemise protsessi tõhustamiseks peab selle tegevuse keskmes olema inimene;
• Osalemist edendab terviseharitus/tervisõpe. Efektiivse osaluse saavutamisel ning üksikisikule ja ühiskonnale volituste andmisel on oluline juurdepääs haridusele ja informatsioonile.

Jakarta Deklaratsioon toob XXI sajandi tervisedenduses esile viis prioriteeti:

• edendada sotsiaalset vastutust tervise nimel
• suurendada tervist toetavaid investeeringuid
• laiendada koostööd tervisedenduses
• tõsta ühiskonna suutlikkust ja anda volitusi üksikisikutele
• kindlustada tervisedendust toetavat infrastruktuuri

Bangoki Harta, 2005

Bangoki Harta täiendab ja toetub Ottawa harta poolt kindlaks tehtud väärtushinnangutele, põhimõtetele ja tegevusstrateegiatele ning hilisemate tervise edendamise konverentside soovitustele. Harta pöördub tervise saavutamiseks olulise tähtsusega inimeste, rühmade ja organisatsioonide poole. Nende hulka kuuluvad valitsused ja poliitikud kõikidel tasanditel, kodanikuühiskond, erasektor ja rahvusvahelised organisatsioonid. Edasiliikumine tervema maailma suunas nõuab tugevat poliitilist tegutsemist, laiapõhjalist osalust ja püsivat toetust.

Selleks peavad kõik sektorid ja osalejad:

• propageerima inimõigustel ja solidaarsusel põhinevat tervist;
• investeerima jätkusuutlikesse poliitikatesse, tegevustesse ja infrastruktuuri, et käsitleda tervist määravaid tegureid;
• suurendama suutlikkust poliitika väljatöötamise, juhtimise, tervise edendamise, teadmiste vahetamise, teadustöö ja tervisealase kirjaoskuse vallas;
• reguleerima ja looma seadusi, et tagada maksimaalne kaitse kahjude eest ja võimaldama kõikidele inimestele võrdsed võimalused tervisele ja heaolule;
• looma partnerlusi ja liite riiklike, era- ja valitsusväliste organisatsioonidega ja kodanikuühiskonnaga jätkusuutlike tegevuste loomiseks.

Et tagada tervis kõigile, on vaja:

• Muuta tervise edendamine globaalse arengu jaoks peamiseks. Riiklikud ja rahvusvahelised organisatsioonid peavad tegutsema tervisealaste erinevuste kaotamise eesmärgil rikaste ja vaeste vahel. Peavad eksisteerima toimivad valitsustevahelised kokkulepped, mis suurendavad tervist ja ühist tervisealast turvalisust.
• Muuta tervise edendamine kogu valitsuse põhivastuseks. Tervis määrab sotsiaalmajandusliku ja poliitilise arengu. Seetõttu peavad valitsused võitlema kõikidel tasanditel viletsa tervise ja ebavõrdsusega kui kiireloomuliselt lahendamist vajava küsimusega. Kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud valitsused peavad esmatähtsaks pidama investeeringuid tervisesse ja tagama tervise edendamise püsiva rahastamise.
• Muuta tervise edendamine kogukondade ja kodanikuühiskonna tähtsaimaks rõhuasetuseks. Hästiorganiseeritud ja võimestatud kogukonnad on äärmiselt tõhusad oma tervise määratlemisel ja suudavad panna valitsused ja erasektori vastutama nende poliitikate ja praktilise tegevuse tervisalaste tagajärgede eest. Nad peavad omama õigusi, vahendeid ja võimalusi, et nende panus võimenduks ja säiliks.
• Teha tervise edendamine hea äritava tingimuseks. Erasektor omab inimeste tervisele otsest mõju ja tervist määravatele teguritele nende mõju kaudu kohalikele oludele, rahvuslikele kultuuridele, keskkondadele ja jõukuse jaotamisele. Erasektor, nagu muud tööandjad ja mitteametlik sektor, vastutab tervise ja ohutuse tagamise eest töökohal ning oma töötajate, nende perede ja kogukondade tervise ja heaolu edendamise eest.
• Globaalne lubadus kohustused täita. Nende kohustuste täitmine nõuab olemasolevate ja end tõestanud strateegiate paremat rakendamist ning samuti uute lähtepunktide ja uuenduslike vastutegevuste kasutamist.