Valdkonnad / Vaimne tervis

Usaldustelefonid

Laste ja noorte digisõltuvus – kuidas märgata ja mida teha

  • 11 Aprill 2016

Digisõltuvusele viitavad tunnused:

  • Ebaõnnestunud katsed internetis oleku aega piirata
  • Eufooria, oluliselt kõrgenenud meeleolu võrgusoleku ajal
  • Ärrituvus ja viha, kui püütakse internetis oleku aega piirata
  • Kui parajasti internetis ei olda, mõeldakse sellele ajale ja oodatakse kannatamatult uut võrgusoleku aega
  • Online-suhtlemist eelistatakse tavalisele, silmast-silma suhtlemisele
  • Ajataju kadumine internetis olles
  • Vajadus kasutada internetti üha rohkem; soov üha parema riist- ja tarkvara, üha suurema kasutusaja järele
  • Sõprade ja perega aja veetmisele online-tegevuste eelistamine, muude varem meeldinud tegevuste unustamine
  • Unevajaduse eiramine
  • Valetamine internetis oleku aja ja tegevuste kohta, katsed salaja arvutit või nutiseadet kasutada (näiteks kodutööde tegemise ajal)
  • Probleemid koolis ja tööl, suhetes sõprade ja lähedastega – probleemidest hoolimata ei suudeta võrgusoleku aega vähendada
  • Füüsilised sümptomid – kehakaalu tõus või langus, pea- ja seljavalud, randmevalu, väsimus, kuivad silmad, nägemisprobleemid, unetus, hügieeniprobleemid

Kõige suuremas ohus on need, kel on harjumus internetis olla selleks, et oma meeleolu parandada ja end igapäevaelu stressist välja lülitada. Samuti on riskirühmaks need lapsed ja noored, kel on varem diagnoositud meeleoluhäireid (depressiooni, ärevushäireid), aktiivsus- ja tähelepanuhäiret, sotsiaalfoobiat. Madal enesehinnang, üksildus ja loomupärane impulsiivsus võivad samuti suunata lapsi ja noori liigselt aega internetis veetma.

Digisõltuvuse ennetamine:

Enne, kui annate lapsele arvuti või nutitelefoni, mõelge läbi ja selgitage lapsele selle kasutamise reegleid ja pidage neist kinni.

Tundke huvi lapse tegemiste vastu internetis – külastage koos samu veebilehti, sotsiaalvõrgustikke. Rääkige lapsega, miks talle mingi keskkond või tegevus võrgus meeldib. Püüdke vältida kriitikat.

Arvestage, et laps jäljendab teie käitumist – jälgige, kuidas ja kui sageli ise internetis olete, mida seal teete, millist eeskuju annate.

Eelkooliealistega peaks kehtima reegel – mida vähem, seda parem. Soovitav oleks arvuteid jt nutiseadmeid kasutada lapsega koos, aga kogu lapse tegevus internetis peaks olema lapsevanemale teada. Pidada meeles, et laps vajab arenguks suhtlemist, arvutid jm nutiseadmed ei peaks olema mugavaks lapsehoidjaks. Ka teismelistel ei peaks internetis veedetud aeg ületama päevas paari tundi.

Kui probleem on juba tõsine:

Seadke paika selged reeglid, selgitage lapsele nende vajadust, pidage neist kinni. Mida selgemad reeglid, seda lihtsam on neid järgida. Aidake lapsel välja mõelda viise, kuidas tal oleks lihtsam reeglitest kinni pidada.

Arvutite jt nutiseadmete kasutamine peaks olema lubatud vaid üldkasutavates ruumides, mitte lapse toas.

Hankige lapse internetitegevust jälgiv tarkvara.

Püüdke motiveerida last internetipäevikut pidama, kuhu kirjutada, mida ja kui kaua ta võrgus teeb.

Mõelge, kas lapse liigne internetikasutus võib olla märk suhete halvenemisest perekonnas üldse või muudest pereeluga seotud stressiallikatest (pereliikme haigus, lisandunud väike õde või vend, elukoha vahetus, pereliikme töökaotus vmt).

Arutage koos lapsega, millised muud – internetivabad – tegevused võiksid talle meeldida. Ärge heitke meelt, kui laps esialgu millestki ei vaimustu, katsetage.

Pidage meeles, et igas vanuses lapsele on oluline vanemate tähelepanu – mõelge välja toredaid pere ühistegevusi (lauamängud, matkamine jne).

Olge lapsega jätkuvalt hooliv ja armastav, pöörake tähelepanu tema positiivsetele omadustele.

Kui tundub, et ise enam hakkama ei saa, otsige abi!

 

 

Noorte vaimne tervis

  • 21 Juuli 2015

Eluga rahulolu ja levinumad tervisekaebused HBSC (2014) uuringu järgi

11–15-aastaste õpilaste seas on:

  • oma eluga üle keskmise rahul 91% poistest ja 85% tüdrukutest;
  • levinumaks üle ühe korra nädalas esinenud tervisekaebuseks poiste seas on ärrituvus ja halb tuju (41%) ning raskused uinumisel (40%), tüdrukute seas kurvameelsus (51%).

Kiusamine HBSC (2014) uuringu järgi

  • Kaasõpilaste kiusamist on kogenud vähemalt korra viimase paari kuu jooksul 38% 11–15-aastastest.
  • Ühe või mitu korda nädalas on kiusatud:
    • 11-aastaste vanuserühmas 15% poistest ja 14% tüdrukutest;
    • 13-aastaste vanuserühmas 11% poistest ja 8% tüdrukutest;
    • 15-aastaste vanuserühmas 6% poistest ja 5% tüdrukutest.
  • Veebis pole kiusamist kogenud enamus (81%) õpilastest.
  • Ise on kaasõpilasi kiusanud vähemalt korra viimase paari kuu jooksul 35% õpilastest vanuses 11–15 aastat.

Stress, ärevus ja depressioon

  • Üle ühe korra nädalas on tundnud kurbust ja nukrameelsust 7% poistest ja 15% tüdrukutest 11–15-aastaste vanuserühmas (HBSC 2014).
  • Depressiivseid episoode on viimase aasta jooksul esinenud 30% õpilastest 11–15-aastaste vanuserühmas (HBSC 2014).
  • Kerge ärevuse sümptomeid esineb 5% ja mõõduka ärevuse sümptomeid alla 1%-l Tallinna 14–15-aastastest õpilastest (SEYLE 2011).
  • 16–24-aastaste vanuserühmas on viimase kuu jooksul:
    • esinenud peaaegu talumatut stressi 2% noortest;
    • tundnud tavalisest palju suuremat masendust 4% meestest ja 8% naistest (TKU 2014).
  • 16–24-aastaste vanuserühmas on viimase aasta jooksul saanud depressioonidiagnoosi või -ravi 8% meestest ja 9% naistest (TKU 2014).

Üleväsimus ja uinumisraskused

  • Vähemalt kolmel hommikul nädalas on kooli minnes väsinud 65% 14–15-aastastest Tallinna õpilastest (SEYLE 2011).
  • Uinumisraskusi esineb üle ühe korra nädalas 20% tüdrukutest ja 16% poistest 11–15-aastaste vanuserühmas (HBSC 2014).
  • 16–24-aastaste vanuserühmas on:
    • viimase aasta jooksul tihti tundnud ennast üleväsinult 33% meestest ja 53% naistest;
    • viimase kuu jooksul esinenud unetust ja unehäireid 23% meestest ja 35% naistest (TKU 2014).

Suitsidaalsus1 ja enesevigastamine

  • Tallinna 14–15-aastastest õpilastest on:
    • vähemalt ühe korra elu jooksul ennast tahtlikult vigastanud 33% õpilastest;
    • endalt elu võtmise peale mõelnud 12% õpilastest, tõsine plaan enesetapuks on olnud 5% õpilastest (SEYLE 2011).
  • 16–24-aastaste vanuserühmas on elu jooksul:
    • enesetapumõtteid esinenud 18% meestest ja 21% naistest, viimase 12 kuu jooksul 11% meestest ja 8% naistest;
    • enesetapukatseid teinud 4% noortest, viimase 12 kuu jooksul 2% meestest ja 1% naistest (TKU 2014).
  • Enesetapu tõttu kaotas 2013. a Eestis elu 18 noort vanuses 10–24 aastat (Surma põhjuste register).

Positiivne:

  • Õpilased on eluga rahulolevamad – võrreldes 2002. a on suurenenud õpilaste osakaal, kes on oma eluga üle keskmise rahul (HBSC 2014).
  • Vähenenud on teisi õpilasi kiusavate õpilaste osakaal – vähemalt 2–3 korda kuus on kaasõpilasi 2014. a kiusanud iga kümnes õpilane, 2006. a kiusas kaasõpilasi iga 5. õpilane (HBSC).
  • Vähenenud on suitsiidide arv – võrreldes 2002. a on vähenenud 10–24-aastaste noorte seas suitsiidide arv 42-lt 18-ni aastas 2013. a (Surma põhjuste register).

Negatiivne:

  • Depressiivseid episoode viimase aasta jooksul kogenud õpilaste arv on suurenenud – võrreldes 2010. a on kasvanud õpilaste osakaal, kes on viimase aasta jooksul kogenud perioode, mil nad on end kahe või enama nädala kõikidel päevadel tundnud nii kurva ja lootusetuna, et loobusid tavalistest tegevustest (25%-lt 30%-ni (HBSC 2014).
  • Tõusutrend uinumisraskuste esinemises – võrreldes 2006. a on kasvanud õpilaste hulk, kellel esineb vähemalt kord nädalas uinumisraskusi (31%-lt 38%-ni) (HBSC 2014).
  • Suitsiid on 10–24-aastaste vanuserühmas üheks peamiseks surmapõhjuseks – 2013. a kaotas enim noori elu juhuslike mürgistuste, sõidukiõnnetuste ja enesetappude läbi (Surma põhjuste register).
  • Poisid kaotavad sagedamini elu suitsiidi läbi – 2013. a kaotas suitsiidi tõttu elu 16 poissi ja 2 tüdrukut, 2012. a 16 poissi ja 2 tüdrukut ning 2011. a 19 poissi ja 3 tüdrukut. Ka Eesti meeste standarditud suremuskordaja2 näitajad enesetapu kohta on tunduvalt kõrgemad EL-i keskmisest (Eurostat, Surma põhjuste register). 

-----
1 Suitsidaalsus tähendab suitsiidi- ehk enesetapumõtteid, -plaane ja -katseid.
2 Standarditud suremuskordaja on suremuskordaja, mis on korrigeeritud standardvanusjaotuse järgi. Et enamik surmapõhjusi sõltub inimese vanusest ja soost, parandab standarditud suremuskordaja kasutamine ajaperioodide ja riikidevahelist võrreldavust, sest see mõõdab riikide rahvastiku vanusstruktuurist sõltumatut suremuskordajat.
 

 

Kas vaimse tervise probleemid on ravitavad?

  • 06 Veebruar 2013

Vaimseid häireid on võimalik ravida sama hästi nagu füüsilisi probleeme.

Vaimse tervise häirega inimesi aitavad nõustamine, tugigrupid ja ravimid. Tihti aga inimesed väldivad ravi või peavad sümptomeid elu normaalseks osaks. Kahjuks suhtutakse depressiooni mõnikord kui iseloomunõrkusesse või laiskusesse, mis muudab depressiivse inimese elu veelgi keerulisemaks ja kurnavamaks. Vahel vajavad haiged raviks ja koostööks motiveerimist. Tihti kohtab siin võhiklikkust ja liialdatud eelarvamusi. On mitmeid müüte ja uskumusi, mis teevad hingehädadest rääkimise eriti keeruliseks.

Tänapäeval on psühhiaatriline ravi vabatahtlik ja terviseinfo konfidentsiaalne. Vältimatut tahtest olenematut psühhiaatrilist abi reguleerib psühhiaatrilise abi seadus, selle põhjal toimitakse siis, kui psüühikahaige on ohtlik iseendale (suitsiidioht) või teistele inimestele (agressiivsus). Varasematest aegadest tuttavat „arvel olekut" enam ei eksisteeri, aga müüt sellest tekitab abivajajates mõnikord ikka veel põhjendamatut hirmu.

Psühhiaatri kui vaimsete häirete eriarsti poole pöördumiseks saatekirja vaja ei ole.

 

Ülevaade vaimse tervise probleemidest

  • 11 Juuni 2015

Vaimse tervise häired on üsna levinud kõikides riikides. Vaimse tervise häirete all kannatavad inimesed satuvad tihti sotsiaalsesse isolatsiooni, nende elukvaliteet halveneb ja suremusnäitaja tõuseb.

  • Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel põeb 154 miljonit inimest maailmas depressiooni ja 25 miljonit inimest skisofreeniat. 91 miljonil inimesel on probleeme alkoholi tarbimisega ja 15 miljonil narkootikumide tarbimisega, 50 miljonit kannatab epilepsia all ning 24 miljonit Alzeimeri tõve ja teiste dementsushäirete all. Lisaks neile mõjutavad mitmed haigused närvisüsteemi või põhjustavad neuroloogilisi tüsistusi – 326 miljonit inimest kannatab migreeni tõttu, 61 miljonit tserebrovaskulaarsete (peaajuveresoonkonna) haiguste tõttu, 18 miljonit neuroloogiliste infektsioonide tõttu. Lisanduvad veel inimesed, kellel on neuroloogilised tüsistused õnnetusjuhtumite tõttu (170 miljonit).
  • 877 000 inimest maailmas sureb igal aastal suitsiidi tõttu.
  • Iga 9 minuti järel sooritab üks inimene Euroopa Liidus enesetapu. See on rohkem, kui sureb inimesi liiklusõnnetuste, mõrvade või HIV/AIDSi tõttu aastas.
  • Igal neljandal inimesel maailmas on elu jooksul vähemalt üks vaimse tervise häire – aga enamik neist pole diagnoositud ega ravitud.
  • Vaimse tervise häired mõjutavad ja on mõjutatud krooniliste haiguste poolt, näiteks vähk, südame-veresoonkonnahaigused, diabeet ning HIV/AIDS. Kui neid ei ravita, võivad nad soodustada inimese ebatervislikku käitumist ja seetõttu tuua endaga kaasa haiguse halvema prognoosi.
  • Kulutused vaimse tervise probleemidele moodustavad hinnanguliselt 3–4% SKP-st (tervishoiu ja sotsiaalteenuste maksumus). Lisaks veel töötus, töövõime alanemine, mõjud perekonnale ja hooldajatele, kriminogeensusele ja turvalisusele, enneaegne suremus – see kõik on vaimse tervise häirete mittemõõdetav maksumus.
  • Paljud vaimsed häired on ennetatavad, enamik on ka ravitavad.
  • DALY-kriteeriumi põhjal koostatava normaalset elu häirivate või lühendavate tervisehäirete nimistu esikümnest viis on psüühikahäired ja seda erinevates riikides üle maailma.
  • Mehed sooritavad suuremal hulgal enesetappe (Eestis 3–5 korda enam kui naised), naised aga teevad rohkem enesetapukatseid. Eestis oli 2008. aastal enesetapu tagajärjel surmajuhte 100 000 elaniku kohta 18,4 (sh mehed 30,9 ja naised 7,7; allikas: Statistikaamet 2008). Kõige rohkem tehakse suitsiide Ida-Euroopa riikides: Leedus, Venemaal ja Valgevenes.
  • Eestis on enesetappe kõige rohkem keskealiste meeste ja eakate naiste hulgas.
  • Vanglates ei ole ühel inimesel kümnest vaimse tervise häiret – see tähendab, et üheksal inimesel kümnest on.
  • Kõige rohkem esineb Euroopa vaimsete häirete epidemioloogilise uuringu (The European study of the Epidemiology of Mental Disorders, ESEMeD) järgi depressiooni 18–24-aastaste vanusegrupis.
  • Umbes 10% lastel vanuses 1–15 aastat on mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme.
  • Eestis on koolikiusamise tase väga kõrge. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu (2005/2006) järgi on kiusatud peaaegu pooli õpilasi, sealhulgas rohkem just nooremaid õpilasi.
  • Viimase viie aastaga on Eestis toimunud pidev psüühika- ja käitumishäirete kasv ja seda eriti meeste hulgas. Meestel on kõrgeim haigestumus psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäiretesse (917 juhtu 100 000 elaniku kohta). Naiste haigusjuhud on kõige enam seotud neurootiliste, stressiga seotud somatoformsete (kehalised vaevused, mida ei saa seletada ühegi kehalise haigusega) häiretega (871,4 juhtu 100 000 elaniku kohta) (Sotsiaalministeerium 2007).
  • 2002. aasta andmetel põhjustas alkoholi liigtarvitamine Eesti rahvastikule 22 248 eluaasta kao, mis moodustab kogu haiguskoormusest 6,7%. Alkoholist tingitud kaotusest langeb 99% meestele ning koormuse põhiosa moodustab enneaegsetest surmadest tingitud kaotus (Lai 2004).
  • Alkoholi tarvitamine on viimase kümnendi jooksul püsivalt tõusnud: absoluutne alkoholikogus elaniku kohta aastas on kasvanud 9,9 liitrilt 2002. aastal 12 liitrini 2006. aastal. Nädalas vähemalt mõned korrad alkoholi pruukijate osakaal on suurenenud 37%-lt 46%-ni meeste ning 6,6%-lt 13,6%-ni naiste hulgas (Eesti Inimarengu Aruanne 2008).
 

Psüühikahäirete klassifikatsioon ja diagnoosimine

  • 28 November 2017

Psühhiaatrias räägiti varem vaimuhaigustest, nüüdisajal kasutatakse katusmõistena psüühikahäiret, millest vaimuhaigused ehk psühhoosid moodustavad ainult väikese osa.

Suurem osa psühhiaatrias kasutatavatest häiretest on oma olemuselt sündroomid. Neile on omane haigusnähtude üksteisega seostumine nii, et sellel sümptomikogumil on kindel kulg ja prognoos. Sarnasele sündroomile vaatamata võib erinevate haigete puhul olla tegemist eri põhjustega. Teisalt on leitud, et ühesugusel geneetilisel soodumusel võivad olla erinevad ilmingud.

Kui arst peab välja selgitama, millist haigust inimene põeb, teeb ta seda diagnoosimise teel. Psühhiaatriline diagnostika põhineb peamiselt sümptomkriteeriumidel, mida nimetatakse diagnostilisteks kriteeriumideks. Diagnostilise süsteemi alusel ei liigitata inimesi, vaid klassifitseeritakse inimeste psüühikahäireid. Psüühikahäirete diagnostilised kriteeriumid ja kirjeldused on mõeldud kasutamiseks ainult vastava koolituse ja küllaldase kliinilise kogemusega arstidele. Erihariduseta inimesed ei tohi mingil juhul hakata psühhiaatrilist diagnostikat lihtsalt endale või teistele sobitama.

Psüühikahäire märgid ja sümptomid on enamasti:

  • käitumuslikud, näiteks pidev kätepesu või alkoholi kuritarvitamine;
  • tundmuslikud, nagu sügav ja kestev kurbus, eufooria või viha;
  • ebatavalised mõtted, näiteks, et televiisorist jälgitakse sind või pidev mõte surmast ja enesetapust;
  • kehalised, näiteks liigne higistamine, südame pekslemine, kontrollimatu hingeldamine koos lämbumistundega.

Märgid ja sümptomid võivad inimeseti erineda ning aja jooksul muutuda. Piiri tõmbamisel tervise- ja psüühikahäire vahele hinnatakse isiku kohanemist sotsiaalses keskkonnas ja inimsuhetes, tema võimet enese eest hoolitseda ja psüühikahäiretele viitavate nähtude esinemist.

Eestis kasutatakse haiguste diagnoosimiseks Maailma Terviseorganisatsiooni poolt välja antud Rahvusvahelist Haiguste Klassifikatsiooni (RHK-10), mille V peatükk on psüühika-ja käitumishäired. See sisaldab peale diagnooside loendi veel häirete diagnoosimiseks vajalikku detailset informatsiooni. Mõnedes riikides kasutatakse psüühikahäirete diagnoosimiseks Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni poolt väljatöötatud DSM-süsteemi, mis on kasutusel Ameerika Ühendriikides ja kuni viimase ajani ka paljudes Euroopa riikides (nt Soomes).

Pidevatest teaduslikest meditsiiniuuringutest saadava uue teabe põhjal muudetakse või täiendatakse vastavalt ka vaimsete häirete klassifikatsioone. Näiteks homoseksuaalsus oli kuni 1973. aastani defineeritud vaimse häirena, kuid enam mitte. Samamoodi suhtutakse skisofreeniasse mitmetes riikides kui hullumeelsusesse ning skisofreeniahaigeid püütakse eraldada ühiskonnast ja nende õigusi piirata. Mõnes Aafrika riigis aga peetakse skisofreeniat valitute haiguseks ja seetõttu hoolitsetakse nende haigete eest väga suure hoolega. Seega on vaimsed häired seotud ühiskonna ja kultuuriga, milles elame ning milles enda jaoks piire loome.

Vaimse tervise ja selle häirete mitmetahulisus on põhjustanud nii teadlaste kui meedikute hulgas lahkarvamusi ja erinevaid rõhuasetusi. Nüüdisajaks on palju muutunud nii vaimuhaiguse mõistmises kui ravimeetodites. Vaimse tervise mõistmine ja edendamine ning psüühikahäirete ravi nõuavad mitmekülgseid teadmisi nii kultuurist ja psüühika toimimisest kuni aju molekulaartasandini välja.