Tervis ei ole üheselt mõistetav kontseptsioon. Tervist on defineerinud erinevalt paljud autoriteedid, kuid ühisel meelel ollakse selles, et tervis on mitmemõõtmeline ning sisaldab endas mitte ainult füüsilist heaolu (positiivne kehatunnetus, haigussümptomite puudumine) ja psühholoogilist heaolu (rõõm, õnnetunne, rahulolu eluga), vaid ka tegutsemisvõimet, enese-teostusvõimet ja elu mõtte tunnetust. Tervis sõltub eksistentsist, tunnetustest ja stressi ning riskidega toimetuleku oskustest sotsiaalses ja füüsilises keskkonnas, ka ressursside kasutamise oskustest.
Tervise terminit seostatakse sõnadega terviklik ja terve. Ka vanemas inglise keeles tähendas sõna health hoopis terviklikkust ja lisaks ka turvalisust. Kohtumistervituse eestikeelne tere- või tervist-vorm sisaldab ühtlasi tervise soovimist, mida väljendab veelgi selgemini lahkumisel öeldav “head tervist”. Ka soomlase “terve” on samasisulise tähendusega. Olulisematest tervise kontseptsioonidest võiks nende paljususe juures esile tuua tervise statistilist, funktsionaalset, meditsiinilist ja akadeemilist kontseptsiooni.
* Statistiliselt määratletakse tervist vaid erinevate biomeditsiiniliste näitajate alusel. Kui neis esineb normist kõrvalekalle, siis on inimene statistilises mõttes haige.
* Tervist kui funktsionaalset normi mõistetakse kui organismi suutlikkust täita ühiskonnas oma rolli. Nende funktsionaalsete normide määratlemine nõuab aga kokkulepitud väärtushinnangute olemasolu.
* Tervise mõistet meditsiinis nagu ka tavateadvuses käsitleb enamik inimestest haiguse puudumisena, jättes kõrvale indiviidi heaolu ja elukvaliteedi dimensiooni. Võttes määratlemisel arvesse viimatinimetatud dimensioone, võib näiteks füüsilise puudega ratastooli jäänud inimest nimetada terveks, kui ta on säilitanud suutlikkuse eluga toime tulla ja seda nautida. Seda nn biomeditsiinilist mudelit on palju kritiseeritud, kuna mudel ignoreerib sotsiaalseid, kultuurilisi, käitumuslikke, keskkondlikke ning teisi tegureid, mis tervist mõjutavad.
* Tervise akadeemiline kontseptsioon on seotud psühholoogia ja sotsioloogiaga. Nende teaduste piirialal nähakse tervist kui bio-psühho-sotsiaalset kontseptsiooni. Sellisel lähenemisel nähakse tervist kui indiviidi bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete aspektide omavaheliste mõjude tulemust. Teine levinuim akadeemiline kontseptsioon pärineb sotsioloogiast, kirjeldades tervist sotsiaalsete faktorite mõjuga indiviidi suhtumistesse, uskumustesse ja väärtushinnangutesse.
Kõige enam on tsiteeritud 1946.a. WHO tervise definitsiooni, milles määratletakse tervist kui “täielikku füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu, mitte ainult haiguste ja põduruse puudumist”. Püstitatud kontseptsioon osutus äärmiselt mõjukaks, kuna see kuulutas tervise positiivse kontseptsiooni kehtivaks ning samal ajal tunnustas tervise sotsiaalsete ja emotsionaalsete dimensioonide tähtsust lisaks tervise füüsilisele dimensioonile. Vaatamata selle tervise definitsiooni põhjendatud kriitikale (käsitleb tervist staatiliselt ja ebarealistlikult), ei ole sellest senini loobutud. Küll on aga WHO poolt 1984.a. välja pakutud uus positiivne tervise kontseptsioon, milles “…tervist vaadeldakse kui ulatuse määra, millega inimene või inimeste grupp on võimeline ühest küljest realiseerima püüdlusi ja rahuldama vajadusi ning teiselt poolt muutma keskkonda või kohanema sellega. Seetõttu tuleb tervises näha igapäevaelu vahendit, mitte aga elamise eesmärki. Tervis on positiivne mõiste, mis rõhutab sotsiaalset ning personaalset ressurssi, samuti ka füüsilist võimekust”.
Tervise kontseptsiooni lahtimõtestamine on oluline selleks, et tervisevaldkonnas adekvaatselt töötada ning näha neid mõjureid, mille muutmine aitab kaasa optimaalse tervise saavutamisele.
->Loe veel
|
