Tervise edendamise kontseptsiooni kujunemise eelduseks oli see, et 1960- ja 70-ndatel hakkasid ilmnema pikaajaliste haigusi ennetavate, peamiselt tervisekasvatuslike programmide tulemused; 1950-60-ndatel Õhtumaades asetleidnud tehnoloogia ja massikommunikatsiooni märgatavast arengust tingituna oli hoogustunud kogukonnastumine; 1960-ndatel hoogustus inimõiguste, naiste õiguste jm liikumiste areng, mis nõudsid võimu ja vahendite delegeerimist allapoole; 1970-ndatel süvenes ülemaailmne inflatsioon, millega kaasnesid kärped sotsiaalabis ning meditsiinilise kõrgtehnoloogia arengus; selleks ajaks oli selge, et kroonilised mittenakkuslikud haigused ei ole väljaravitavad ja et ravimisest tulemuslikum on neid haigusi ära hoida.
1990-ndatel on tervise edendamise protsessis üha rohkem hakatud tähelepanu pöörama sotsiaalse sidususe, sotsiaalsetesse võrgustikesse kuulumise ja tervisega seotud küsimuste lahendamises aktiivse osalemise (võimestatuse) olulisusele. See on ka mõistetav, sest suur osa tervist, tervisega seotud käitumist ja ka tervishoiuteenusete kättesaadavust määravatest teguritest pärineb sotsiaalsest keskkonnast. Üha selgemalt joonistub välja ebavõrdsus tervises erineva sotaiaalmajandusliku staatusega inimeste vahel.

Tervise edendamine on igasugune kombinatsioon tervisekasvatusest ja probleemiga seotud organisatoorsetest, poliitilistest ja majanduslikest sekkumistest, mille eesmärgiks on soodustada käitumuslikke ja keskkonna muutusi, mis omakorda mõjutavad tervist.

Eesti Vabariigi Rahvatervise seadus (1995) defineerib tervise edendamist, kui inimese tervist väärtustava ja soodustava käitumise ja elulaadi kujundamist ning tervist toetava elukeskkonna sihipärast arendamist.

Tervise edendamine on protsess, milles eristatakse kolme peamist strateegiat:

1. propageeri (advocate) –terviseloomeks vajalike tingimuste loomist ja tagamist nii otsusetegijate kui indiviidide ja kogukondade seas;
2. võimalda (enable) - kõikidel inimestel saavutada nende tervise kõrgeimat võimalikku potentsiaali;
3. vahenda (mediate) - ühiskonna erinevate huvigruppide seisukohti, initsieeri kompromisside otsimist ja leidmist, et soodustada terviseloomet.

Ottawa Hartas (1986) toodi välja tervist edendavate tegevuste viis peamisi tegevussuunda:

1. Tööta välja ja arenda edasi avalikku tervislikku poliitikat (Build healthy public policy)
2. Loo ja arenda tervislikku soodustavat keskkonda (Create supportive environments)
3. Tugevda kogukondlikku tegevust ja kogukonna osalust (Strengthen community action)
4. Arenda inimeste isiklikke tervisega seotud oskusi (Develop personal skills)
5. Orienteeri ümber tervishoiu teenused – pakkudes raviteenuste kõrval rohkem haigusi ennetavaid ja tervist tugevdavaid teenuseid (Reorient health services)

Tervise edendamine on protsess, millel on seitse peamist põhimõtet:

1. Olla üksikisikuid ja kogukondi võimestav - võimaldada üksikisikutel ja kogukondadel paremini mõjustada terviseloome individuaalseid, sotsiaalmajanduslikke ja keskkonnategureid ;
2. Olla osalust suurendav - rohkem lülitada asjassepuutuvaid inimesi nende endi tervisetegurite soodsamaks muutmise plaanimisse, teostamisse ja hindamisse;
3. Olla holistlik ehk kõikehõlmav - arendada kõiki tervise liike - nii kehalist, vaimset, sotsiaalset kui ka hingetervist (sh neid mõjutavaid tegureid);
4. Olla intersektoraalne - teha koostööd erinevate asjassepuutuvate organisatsioonidega , ühiskonna erinevate sektorite, tasandite ja valdkondadega;
5. Olla võrdsust arvestada - tagada võimaluste võrdsus ja sotsiaalne õiglus; pöörata tähelepanu eelkõige marginaliseeritud, tõrjutud, kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga gruppidele;
6. Olla säästev ja jätkusuutlik – kasutada olemasolevaid ressursse säästvalt ning luua muutusi, mis pärast välise sekkumise lõpetamist püsistuvad (saavad püsistruktuuride tegevuse osaks);
7. Olla multistrateegiline - kombineerida ja kasutada paralleelselt mitut erinevat sama eesmärki taotlevat strateegiat - terviseõpetust ja teavitamist, lobby-tööd, kogukondade arendamist, organisatsioonilisi muudatusi, poliitilist arengut, õigusloome suunamist.

Bangoki Harta 2005 täiendab ja toetub Ottawa tervise edendamise harta poolt kindlaks tehtud väärtushinnangutele, põhimõtetele ja tegevusstrateegiatele ning hilisemate tervise edendamise konverentside soovitustele.
Bangkoki Harta pöördub tervise saavutamiseks olulise tähtsusega inimeste, rühmade ja organisatsioonide poole. Nende hulka kuuluvad valitsused ja poliitikud kõikidel tasanditel, kodanikuühiskond, erasektor ja rahvusvahelised organisatsioonid. Edasiliikumine tervema maailma suunas nõuab tugevat poliitilist tegutsemist, laiapõhjalist osalust ja püsivat toetust.
selleks peavad kõik sektorid ja osalejad:
· propageerima inimõigustel ja solidaarsusel põhinevat tervist;
· investeerima jätkusuutlikesse poliitikatesse, tegevustesse ja infrastruktuuri, et käsitleda tervist määravaid tegureid;
· suurendama suutlikkust poliitika väljatöötamise, juhtimise, tervise edendamise, teadmiste vahetamise, teadustöö ja tervisealase kirjaoskuse vallas;
· reguleerima ja looma seadusi, et tagada maksimaalne kaitse kahjude eest ja võimaldama kõikidele inimestele võrdsed võimalused tervisele ja heaolule;
· looma partnerlusi ja liite riiklike, era- ja valitsusväliste organisatsioonidega ja kodanikuühiskonnaga jätkusuutlike tegevuste loomiseks.

Et tagada tervis kõigile, on vaja:
1. Muuta tervise edendamine globaalse arengu jaoks peamiseks
Riiklikud ja rahvusvahelised organisatsioonid peavad tegutsema tervisealaste erinevuste kaotamise eesmärgil rikaste ja vaeste vahel. Peavad eksisteerima toimivad valitsustevahelised kokkulepped, mis suurendavad tervist ja ühist tervisealast turvalisust. Vajatakse tõhusaid mehhanisme tervisealaseks globaalseks juhtimiseks, et käsitleda kaubanduse, toodete, teenuste ja turundusstrateegiate kahjulikke mõjusid. Tervise edendamine peab muutuma sise- ja välispoliitika ja rahvusvaheliste suhete lahutamatuks osaks, hõlmates ka sõja- ja konfliktolukordi. See nõuab dialoogi ja koostöö arendamist rahvusriikide, kodanikuühiskonna ja erasektori vahel. Need jõupingutused võivad toetuda olemasolevatele lepetele nagu näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni Tubakatarvitamise Piiramise Raamkonventsioon.

2. Muuta tervise edendamine kogu valitsuse põhivastuseks
Tervis määrab sotsiaalmajandusliku ja poliitilise arengu. Seetõttu peavad valitsused võitlema kõikidel tasanditel viletsa tervise ja ebavõrdsusega kui kiireloomuliselt lahendamist vajava küsimusega. Tervishoiusektor omab võtmerolli, juhtides tervise edendamise poliitikate väljatöötamist ja partnerluste loomist. Vastutus tervist määravate tegurite käsitlemise eest lasub kogu valitsusel ja sõltub paljude sektorite tegevusest ning samuti tervishoiusektorist. Valitsusesisene integreeritud poliitiline lähenemine ja kohustuse võtmine töötada kodanikuühiskonna, erasektori ja erinevate oludega on määrava tähtsusega edu saavutamisel nende tegurite käsitlemisel. Kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud valitsused peavad esmatähtsaks pidama investeeringuid tervisesse tervishoiusektori sees ja sellest väljas ning tagama tervise edendamise püsiva rahastamise. Selle tagamiseks peaksid valitsuse kõik tasandid selgelt väljendama poliitikate ja seadusandluse tervisealaseid tagajärgi, kasutades selliseid vahendeid nagu võrdsetele võimalustele keskendunud tervisemõjude hindamine ning intersektoraalsed riiklikud või kohalikud terviseplaanid.

3. Muuta tervise edendamine kogukondade ja kodanikuühiskonna tähtsaimaks rõhuasetuseks
Kogukonnad ja kodanikuühiskond juhivad sageli tervise edendamise algatamist, kujundamist ja läbiviimist. Nad peavad omama õigusi, vahendeid ja võimalusi, et nende panus võimenduks ja säiliks. Toetus suutlikkuse arendamisele on eriti tähtis vähem arenenud kogukondades. Hästiorganiseeritud ja võimestatud kogukonnad on äärmiselt tõhusad oma tervise määratlemisel ja suudavad panna valitsused ja erasektori vastutama nende poliitikate ja praktilise tegevuse tervisalaste tagajärgede eest. Kodanikuühiskond peab teostama oma võimu turul, andes eelistuse neile kaupadele, teenustele ja ettevõtete aktsiatele, mis arendavad ettevõtte sotsiaalset vastutust. Rohujuure tasandi kogukonna projektid, kodanikuühiskonna rühmad ja naiste organisatsioonid on näidanud oma tõhusust tervise edendamisel ning loovad teistele järgmiseks praktilisi mudeleid. Tervishoiutöötajate seltsid annavad erilise panuse.

4. Teha tervise edendamine hea äritava tingimuseks
Erasektor omab inimeste tervisele otsest mõju ja tervist määravatele teguritele nende mõju kaudu kohalikele oludele, rahvuslikele kultuuridele, keskkondadele ja jõukuse jaotamisele. Erasektor, nagu muud tööandjad ja mitteametlik sektor, vastutab tervise ja ohutuse tagamise eest töökohal ning oma töötajate, nende perede ja kogukondade tervise ja heaolu edendamise eest. Nad aitavad kaasa ka ulatuslikemale globaalsetele tervisemõjudele nagu näiteks globaalsete keskkonna muutustega seotud mõjud. Erasektor peab tagama oma tegevuse vastavuse kohalikele, riiklikele ja rahvusvahelistele eeskirjadele ja lepetele, mis edendavad ja kaitsevad tervist. Eetilised ja vastutustundlikud äritavad ning aus kaubandus iseloomustavad seda liiki äritava, mida peaksid toetama tarbijad ja kodanikuühiskond ning valitsuse stiimulid ja määrused.

5. Globaalne lubadus kohustused täita
Nende kohustuste täitmine nõuab olemasolevate ja end tõestanud strateegiate paremat rakendamist ning samuti uute lähtepunktide ja uuenduslike vastutegevuste kasutamist. Partnerlused, liidud, võrgustikud ja koostöö loovad põnevaid ja rahuldust pakkuvaid viise inimeste ja organisatsioonide toomiseks ühiste eesmärkide ja ühistegevuse juurde rahvastike tervise parandamiseks. Iga sektor – valitsus, kodanikuühiskond ja erasektor – omab ainulaadset rolli ja vastutust. Paljudel juhtudel ilmnevad edusammud põhiliste tervist määravate tegurite käsitlemisel ainult koos töötades, nii et püsivate tulemuste saavutamiseks saab ressursse kasutada mõjusamalt ja tõhusamalt.


Tervise edendamiseks on vaja infrastruktuuri, inimesi, kellel on ettevalmistus rahva tervise ja/või tervise edendamise teoreetilistest ja praktilistest lähtekohtadest ning süstemaatilist planeeritud tegevust, mis vastab eeltoodud ideoloogilistele ja strateegilistele põhimõtetele.