Uuring: Suitsiidide riskiteguriks on nii üksindus kui raskused eluprobleemide lahendamisel

Enesetappude arv Eestis on aastate jooksul vähenenud nii meeste kui naiste hulgas, kuid on jätkuvalt üks kõrgemaid Euroopas. Enesetappude ennetamiseks tuleb tõsta inimeste teadlikkust, et märkaksime abivajajaid õigeaegselt nii koolis, tööl kui tervishoiusüsteemis, selgub täna, rahvusvahelisel suitsiidiennetuspäeval avaldatud Tartu Ülikooli uuringust aastatel 2006-2016 enesetapu läbi hukkunute kohta.

Aastatel 2006-2016 hukkus enesetappude läbi 2543 inimest. Enesetapu sooritanutest 80% olid mehed, 4% olid alla 20-aastased lapsed ja noorukid. Enesetapu sooritanud meestest 70% olid alla 60-aastased ja naistest 52% olid üle 60-aastased. Kui aastatel 2006-2013 hukkus enesetappude läbi aastas keskmiselt 237 inimest, siis aastatel 2014-2016 keskmiselt 205. Nii meeste kui naiste hulgas on enesetappude arv aastatel 2006-2016 vähenenud, kuid oli veel 2015. aastal 1,5 korda kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt. 2017. aastal hukkus Statistikaameti andmeil enesetappude läbi 219 inimest.

„Kaotame enesetappude läbi Eestis enam kui 200 inimest aastas. See on lubamatult palju. Õigeaegse märkamise ja abi korral oleks tõenäoliselt võimalik nii mõnigi elu päästa,“ ütles sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Käthlin Mikiver. „Enesetappude ennetamine on kompleksne ja seega vajab erinevate osapoolte ühiseid pingutusi.“

Uuringu üks eesmärke oli analüüsida ja kirjeldada tunnuseid, mille poolest enesetapu sooritanud erinesid ülejäänud rahvastikust - samal perioodil elanud ja haiguse tõttu surnud inimestest. Analüüsist selgub, et võrreldes kontrollrühmaga oli enesetapu sooritanud

• meeste seas rohkem eestlasi, üksi elavaid ja töötuid inimesi, neid, kes olid viimase eluaasta jooksul seotud kuriteoga või viibinud vanglas;
• naiste seas oli rohkem mitte-eestlasi, vallalisi ja töötuid inimesi.

Nii meeste kui naiste seas oli suitsiidi läbi hukkunuil rohkem vaimse tervise häireid, kuulmis- ja nägemishäireid, kroonilist valu ning inimesi, kes olid viimasel eluaastal käinud EMOs.

Võrreldes muutusi perioodidel 2006-2013 ja 2014-2016 selgus, et enesetapu läbi hukkunute seas kasvas nende inimeste osakaal, kellel olid toimetulekuraskused, hoolduskoormus ja seotus kuritegevusega. Samuti kasvas viimasel perioodil nii laste ja noorukite, meeste kui naiste hulgas EMO-sse pöördunute osakaal.

Tartu Ülikooli uuringu koordinaatori Liis Rooväli sõnul ei ole enesetapu sooritanute tunnused aastatel 2006-2016 võrreldes varasemaga muutunud. „Enesetapu olulisemad riskitegurid lisaks meessoole, on üksindus, raskused eluprobleemide lahendamisel, vaimse tervise häired, suitsiidimõtted ja –katsed,“ ütles Liis Rooväli. „Enesetapu läbi hukkunud on sattunud viimasel eluaastal sagedamini EMO-sse, kusjuures suitsiidikatseid tervishoiuasutustes sageli ei registreerita. See tähendab, et lisaks lähedaste ja sõprade tähelepanelikkusele kodus, koolis, tööl ja mujal aitaks enesetappusid ära hoida ka tervishoiusüsteemi aktiivsem sekkumine.“

Uuringus tuuakse olulisema soovitusena välja vajadus abi saamise võimaluste laiendamiseks nii psüühika- ja sõltuvushäiretega (alkoholism, narkomaania) inimestele kui ka krooniliste haigustega inimestele. Samuti rõhutatakse vajadust tõsta kogu elanikkonnas teadlikkust sellest, kuidas suitsiidiriskis elavaid inimesi õigeaegselt märgata ja aidata.

Uuring viidi läbi Sotsiaalministeeriumi tellimusel, uuringu eesmärk on aidata suunata ennetust. Uuringut rahastasid Eesti Teadusagentuur ja Sotsiaalministeerium. Uuringu teostasid Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut ja sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE.

Täna, 10. septembril on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev, mil pööratakse tähelepanu enesetappude ennetamise võimalustele ning mälestatakse enesetappude läbi hukkunuid.

Uuring: Aastatel 2006-2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade

Kuidas aidata?

• Kuula ära. Lase inimesel rääkida ja küsi täpsustavaid küsimusi. Mida täpsem on enesetapuplaan, seda ohtlikum ta endale on.
• Räägi sellest inimest ümbritsevate lähedastega.
• Aita leida spetsialist kelle poole pöörduda.
• Kui oht on väga suur siis ära jäta inimest üksi.
• Kui võimalik minge valvepsühhiaatri vastuvõtule. Kui see ei ole võimalik siis kutsuge kiirabi.

MTÜ Peaasjade kodulehelt on leitav info kuidas kuulata ja teemast rääkida: http://peaasi.ee/kuidas-aidata/

Kuhu pöörduda?

Oma vaimse tervise murega pöördu julgelt oma perearsti poole.

• Soovi korral saab nõu küsida üleriigilisest tasuta perearstinõuandetelefonilt 1220.
• Lasteabi telefon: 116 111
• Nõustamistelefon lapse psüühika-või käitumisprobleemide korral 529 29 4675, E-R 13:00-14:00
• Usaldustelefon Lapse mure 646 0770 (E-R kl 10-18)
• Uimastiprobleemid (Nõustamine ööpäevaringselt juhul kui vanemal on kahtlus, et laps võib olla pruukinud narkootikume) 697 7292

veebinõustamise puhul- www.peaasi.ee www.saeioleyksi.net www.lahendus.net

Kodulehtedest veel lisaks: enesetunne.ee kust leiab infot ja abilinke.

Laste ja noorte puhul vaimse tervise keskused:

• Tallinna Lastehaigla registratuur: 678 7400
• Tartu Ülikooli Kliinikum registratuur: 731 9100
• Pärnu Haigla registratuur : 447 3300
• Ida-Viru Keskhaigla registratuur: 331 1133

Laste ja noorte vaimse tervise kabinetid:

• Narva Haigla registratuur: 35 71 881
• Põlva Haigla registratuur: 799 9198 või 799 9199
• Võru Haigla registratuur: 786 8569
• Valga Haigla registratuur: 766 5100

Täiskasvanutele:

Eluliin (eluliin.ee või 655 8088 8 (eesti k) v 6555688 (vene k). Avatud 19:00-7:00.
Usaldustelefon – usaldus.ee, lühinumber: 126 (avatud 17-3), 127 (venek 19-23)
Lähisuhtevägivalla puhul eraldi liin 1492