Blogi / Kui sõnast sünnib kahju

Kui sõnast sünnib kahju

  • Autor:Karin Streimann, Tervise Arengu Instituut
  • 15. Jaanuar 2014

Avalikku ruumi paisatud segased ja ebakompetentsed sõnumid alkoholi mõju kohta tervisele võivad tekitada inimestele reaalset kahju, kirjutab Tervise Arengu Instituudi vanemspetsialist Karin Streimann.

Sattusin hiljuti ühes meie suures uudisteportaalis lugema artiklit, mille pealkiri kõlas: «Raseduse ajal alkoholi tarbinud emade lapsed on hiljem arenenumad ja rahulikumad» (elu24.ee, 3.01). Esimese asjana tuli selle artikliga seoses pähe sõna «vastutustundlikkus». Kas autor üldse mõtles enda postitatud sõnade mõjule? Kas ta arutles, milliseid tagajärgi võib tema loo pealkiri või selle sisu kaasa tuua? Või ei mõelnud ta kordagi kaugemale sellest löövast pealkirjast, mis garanteerib suure klikkide arvu?

Artiklis refereeritud uuring on avaldatud mitmel pool maailmas. Kopenhaageni ülikool, kus uurimus tehti, avaldas tulemused hoopis pealkirja all «Raseduse ja alkoholi teemaline uuring ei võta arvesse psühholoogilisi faktoreid». Austraallased refereerisid seda uuringut aga pealkirjaga «Väikestes kogustes alkoholi tarvitamine raseduse ajal on ohtlik hoolimata viimastest uurimistulemustest».

Huvitav, et nemad on otsustanud seda teemat esitleda teistsuguste pealkirjadega, furoori tekitamise asemel kirjutada uuringu tegelikest järeldustest ning tuua põhisõnumina esile, et alkoholi tarvitamine raseduse ajal on ohtlik.

Algartikkel põhineb Janni Niclaseni doktoriväitekirjal, milles vaadeldi Taanis aastail 1996–2002 tehtud uuringu «Rasedus ja alkohol» andmete tõlgendamist. Ta arutleb, kuivõrd saab selle mahuka statistilise uuringu põhjal üldse järeldusi teha, kui seal ei ole arvesse võetud osalejate psühholoogilisi, sotsiaaldemograafilisi ning eluviisi näitajaid. Niclasen märgib, et uuringus oleks pidanud arvesse võtma näiteks ka lapse ja ema vahelist kiindumussuhet, mis mõjutab tugevasti lapse vaimset tervist ning seeläbi ka emotsionaalset ja sotsiaalset arengut.

Seega pole tema hinnangul piisavalt tõendeid uuringu põhjal järelduste tegemiseks ning ennetavaks faktoriks ei pruugi olla väikses koguses alkoholi tarvitamine, vaid tõenäoliselt hoopis muud psühholoogilised faktorid, mida uuringus arvesse ei võetud.

Muidugi soovib iga autor, et just tema koostatud või refereeritud lugu oleks populaarne ning seda loetaks palju. Ent kui mõelda inimeste peale, kes kõnealust uudist loevad, selle sisu ise üle ei kontrolli (miks peakski lugeja üle kontrollima lugusid, mis ilmuvad ühes tuntud uudisteportaalis) ning usaldavad ajakirjanikku? Kelle ülesanne on kontrollida meedias esitatu õigsust? Kes kannab vastutust nendest sõnadest sündinud kahju eest?

Pealkirja põhjal võiks järeldada, et artikli eesmärk on luua soosivat suhtumist rasedusaegsesse alkoholitarvitamisse. Teemat mitte tundval inimesel võib olla väga keeruline orienteeruda alkoholiga seotud sõnumite virvarris, kui ühelt poolt räägitakse alkoholi kahjulikkusest ning siis kerkivad avalikus meedias esile sõnumid alkoholi kasulikkusest raseduse ajal.

Lisaks eksitavale pealkirjale on artiklis muu hulgas kirjas ka selline lause: «Uuring näitas, et naiste, kes raseduse ajal jõid väikeses koguses ehk 90 ühikut alkoholi nädalas, lapsed olid seitsmendal eluaastal emotsionaalselt ja sotsiaalselt rohkem arenenud kui alkoholist hoidunud emade lapsed.» 90 ühikut alkoholi nädalas tähendab umbes 11 pudelit veini (kangusega 13 protsenti) nädalas!!! Tegelikult oli jutt muidugi nende 90 ühiku tarvitamisest kogu raseduse ajal ehk jagatuna 40 nädala peale.

Millistel väärtustel põhineb selliste kontrollimata ning sisuliste vigadega lugude avaldamine? Kas teadvustatakse endale ohte, mida pooldav suhtumine raseduseaegsesse alkoholi tarvitamisse võib lapseootel naisele põhjustada? Alates raseduse katkemisest kuni beebi alakaalu, vaimse alaarengu, tähelepanu- ja käitumishäirete ning alkoholimürgistuseni.

Kahjuks ei saa seda mõju kunagi ette teada, nii võib ühel lootel tekitada arenguhäireid juba mõni klaas veini, teisel mitte. Just seetõttu soovitavad kõik ülemaailmsed terviseorganisatsioonid ning -asutused raseduse ajal alkoholi mitte tarvitada. Teistsuguste uurin¬gutulemuste avaldamine on küll teretulnud, aga enne võiks endale siiski selgeks teha, mis on uuringu põhisisu.

Rääkides meedia rollist Eesti sotsiaalsete probleemidega tegelemisel (nende vastutustundliku käsitlemise kõrval), tuleb küsida ka, kuivõrd oleme vastutavad selle eest, mida avalikku ruumi kirja paneme, mis me välja ütleme ning kuidas see teiste inimeste käitumist mõjutab. Ning mida me edastatava infoga soovime saavutada – kas teadmisi parandada, infot edastada, kellegi käitumist või mõtlemist mõjutada? Ning mis suunas mõjutada?

Vastutustundlikkus puudutab tegelikult meie kõigi tegemisi ja tegemata jätmisi. Edastame üksteisele alkoholiga seotud sõnumeid pidevalt ja palju. Märkamatult. Tahame portaalis uudiseid lugeda, aga satume vilkuva alkoholireklaami otsa või loeme, kuidas alkohol võib pikendada eluiga ning kuidas tuntud inimene pidutses («Nii äge pidu oli, et ma ei mäleta sellest midagi!»).

Perekonnas edastatavad sõnumid: «Mul oli nii raske päev, avan ühe õlle» või mure-hirm «Kas sa ikka pead selle pudeli veel ära jooma?». Täiskasvanute sõnumid noortele: «Kas sa tahaksid ka seda jooki maitsta?» või hoopis «Vaadake ise, kuidas süüa saate, mul on praegu pohmakas...». Täiskasvanute sõnumid teistele lapsevanematele: «Me jõime ka omal ajal, mis see väike alkohol neile ikka teeb» või «Küll nad kasvavad sellest välja». Sõnumid sõpradele: «Miks sa ei joo, rase oled või? või «Võta klaasike, mis see sulle ikka teeb».

Mida need sõnumid peegeldavad? Kas me ei peaks enne järjekordset alkoholiga seonduvat sõnumit korra peatuma, et mõelda ja tunnetada igaüks oma sotsiaalset vastutust?

Suure tõenäosusega õpivad ka lapsed ja noored sel juhul meie pealt, meie eeskujust, kuidas alkoholiga ümber käia.

 

 

Link originaalloole 15.01 Postimehes http://arvamus.postimees.ee/2662138/karin-streimann-kui-sonast-sunnib-kahju.