Blogi / Laura Aaben: Eesti alkoholipoliitikast analüütiku pilgu läbi

Eestis toimuv alkoholipoliitika debatt on leidnud tähelepanu ka mujal Euroopas. Praxisega võttis ühendust The Baltic Times sooviga paremini mõista Eesti alkoholitarvitamise ja -poliitika olukorda. Ülevaate olukorrast andis Praxise tervisepoliitika analüütik Laura Aaben.

Kas peate terviseministri väljapakutud meetmeid heaks lahenduseks võitlemaks alkoholitarbimisega Eestis? Kas happy hour'i keelamine muudab midagi?

Paljud usaldusväärsed teadusuuringud toetavad seisukohta, et alkoholi hinna tõstmine ja kättesaadavuse piiramine vähendab alkoholist põhjustatud ühiskondlikke kahjusid. Kuna happy hour'i ajal müüakse jooke odavamalt ja suuremates kogustes, siis on tegu (odava) alkoholi kättesaadavuse lihtsustamisega ning seetõttu on see vastuolus riikliku alkoholipoliitika eesmärkidega.

Samas leidub alati neid, kes „ei usu, et käsud ja keelud töötavad" ning nende asemel soovitakse keskenduda ühiskonna harimisele ja n-ö kultuursema ja vastutustundlikuma alkoholitarbimise propageerimisele. Samas on hulgaliselt teadusuuringuid, mis näitavad, et kampaaniad ja kooliprogrammid ei vähenda olululiselt alkoholist põhjustatud kahjusid ühiskonnas. Samas ei tähenda see seda, et riiklikke teavituskampaaniaid ei peaks tegema – nende ülesanne on alkoholiproblemaatika teemat avalikkuse (sh poliitikute) tähelepanu all hoida ja seeläbi aidata kaasa alkoholipoliitika kujundamise protsessile.

Lisaks hinna ja kättesaadavuse reguleerimisele on kolmas tõhusa alkoholipoliitika alussammas reklaami piiramine. Miks on alkohoreklaam (eelkõige elustiilireklaamina) probleem? Eelkõige seetõttu, et alkoholireklaam rõhutab joomise positiivseid aspekte ja eirab negatiivseid külgi ning seega mõjutab alkoholitarbimisega seotud riskide tajumist ühiskonnas. Samuti kujundab reklaam (uusi) sotsiaalseid norme – näiteks normaliseerib naiste alkoholi tarvitamist või heidab negatiivset valgust „pehmodele" meestele, kes ei joo.

Nii näevad inimesed justkui kahesuguseid õppefilme – tootjate poolelt igapäevaselt nähtavaid alkoholi tarvitamist soosivaid reklaame ning teisalt, 1-2 korda aastas paari nädala jooksul levitatavaid sotsiaalkampaaniaid, mis rõhutavad alkoholi joomise riske. Paraku ei ole tegu võrdsete vastastega – alkoholireklaami tellijaid on rohkem, neil on rohkem ressuresse panustada reklaami sagedusse, ulatusse ja kvaliteeti. Riiklikel asutustel ja mittetulundussektoril ei saa tõenäoliselt kunagi olema samas mahus finantsilisi vahendeid, mida sotsiaalreklaamidesse investeerida, et need oleks nähtavad sama sageli (igapäevaselt ja aastaringselt) kui alkoholireklaamid. Seega näevad inimesed alkoholi tarvitamist pooldavaid sõnumeid oluliselt sagedamini kui tarvitamise piiramist soosivaid sõnumeid. Ja peamiselt sel põhjusel ei ole kampaaniad võimelised üldist alkoholi tarvitamist ühiskonnas vähendama.

Peab rõhutama ka seda, et Ossinovski ei ürita teha midagi revolutsioonilist, vaid lihtsalt seda, mida üks terviseminister tegema peaks. Ei saa unustada, et alkoholipoliitika on tervisepoliitika, mitte majanduspoliitika, mistõttu lähtuvad poliitikameetmed eelkõige rahvatervise argumentidest ja vähem kitsastest majanduslikest huvidest (samas, parema tervisega rahvastik on oluline eeldus majanduse edukaks arenguks).

Eesti alkoholi valdkonna eesmärgid põhinevad alkoholipoliitika rohelisel raamatul (mis toetub Maailma Terviseorganisatsiooni globaalsele strateegiale alkoholi liigtarvitamise vähendamiseks). Rohelise raamatu väljatöötamiseks kulus rohkem kui kolm aastat ja sellesse olid kaasatud kõik osapooled, sealhulgas ka alkoholitööstuse esindajad. Ja seda olenemata asjaolust, et Maailma Terviseorganisatsioon ei soovita neid gruppe alkoholipoliitika väljatöötamisse kaasata. Roheline raamat kiideti valitsuse poolt heaks 2014. aastal ja sisaldas juba siis kõiki neid meetmeid, mida Ossinovski hetkel elu viia üritab. See tähendab, et terviseminister juhindub Eesti ametlikust alkoholipoliitikast. Ning kuna see poliitika on kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustega, siis võib öelda, et tegemist on sobivate ja efektiivsete meetmetega.

Kas peaks üritama isegi rohkem teha? Kas Ossinovski tegutseb lihtsalt meediatähelepanu nimel või on tema väljapakutud meetmetel lootust mõju avaldada? Millised on teie arvates kõige mõjusamad meetmed?

Eesti alkoholipoliitika roheline raamat (nagu ka Maailma Terviseorganisatsiooni globaalne strateegia alkoholi liigtarvitamise vähendamiseks) räägib järgnevatest valdkondadest: 1. alkoholi kättesaadavus 2. alkohoolsete jookide müügiedendus 3. hinnapoliitika 4. salaalkoholi mõjude vähendamine 5. alkoholitarbimise negatiivsete mõjude vähendamine 6. joobes juhtimise vastased meetmed 7. kohalike omavalitsuste tegevus 8. juhtimine ja teadlikkuse kasvatamine 9. tervishoiupoliitika 10. seire ja hindamine.

Teiste riikide kogemused ja teadusuuringud on näidanud, et alkoholipoliitika peab mõju avaldamiseks olema mitmekülgne. Võib öelda, et Eesti läheb hetkel seda teed. Kõigile kümnele valdkonnale pööratakse tähelepanu ja kõigis valdkondades rakendatakse mitmeid meetmeid, millest osade rakendamine eeldab seadusmuudatusi (mida Ossinovski nüüd algatab). Need keskenduvad peamiselt kahele valdkonnale ‒ alkoholi kättesaadavus ja müügiedendus. Ja nagu ma juba mainisin, need on alkoholipoliitika võtmeküsimused. Kolmas tähtis küsimus on hinnapoliitika. Aga kuna seda teemat puudutavad rohelise raamatu soovitused on juba töös (alkoholiaktsiisi iga-aastane tõstmine 5%-i võrra 4 aasta jooksul) ja uusi sellealaseid kokkuleppeid sõlmitud ei ole, siis hetkel ei ole ministril poliitilist volitust selles valdkonnas rohkemat teha.

Seega, kas Ossinovski võiks üritada rohkem teha? Otseselt ei ole selleks praegu vajadust, sest planeeritavad muutused on juba päris julge ja vajalik ettevõtmine. Ainuke valdkond, kus võiks veel rohkem ära teha ning märkimisväärseid tulemusi saavutada, on alkoholi müügikohtade vähendamine. Seda teemat arutati ka rohelise raamatu koostamise ajal, aga kuna tegemist on juriidiliselt ja poliitiliselt väga keeruka küsimusega, siis ma ei näe, et Eestis saaks pragusel hetkel selles valdkonnas palju ette võtta.

Kuna alkoholitööstus ei toeta planeeritavaid uusi meetmeid, siis tegelevad nad ministri seisukohtade kritiseerimise ja ründamisega. Ning sama teed on läinud ka paljud arvamusliidrid ja meediategelased. See on ootuspärane olukord, sest sellist praktikat harrastab alkoholitööstus kõikjal maailmas. Rahvatervise spetsialistide rahvusvahelises kogukonnas kasutatakse väljendit „scream test" ehk alkoholitööstuse „kisa" kui mõõdik selle kohta, kuivõrd tõhusa alkoholipoliitika meetmega on tegu. Mida agressiivsemalt alkoholitöötus uusi meetmeid ründab, seda tõhusamad need suure tõenäosusega on, sest tööstus oskab adkevaatsemalt hinnata meetmete mõju oma toodangu müügile. Sellest loogikast lähtudes on ministri pakutud meetmed tõhusad, sest Eesti alkoholitööstuse meetmete vastane PR-kampaania on väga intensiivne ja „kisa" on suur.

Kuivõrd on teie arvates omavahel seotud alkoholitarbimine ja Eesti elanike madal oodatav eluiga, eriti meeste puhul? Kas on mingi sooline lõhe? Kas mehed joovad rohkem kui naised?

Eestis tarbivad mehed alkoholi palju sagedamini kui naised ning samuti on meeste näitajad kõrgemad purju joomise ja illegaalse alkoholi tarbimise osas. Purju joomine on Eesti meeste hulgas väga populaarne – seda teeb kord kuus 21% ja vähemal korra nädalas 30% meestest (Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring, 2014). Alkoholisõltuvuses arvatakse olevat 11% meestest (EL-i keskmine on 5,4%) ja 2,1% naistest (EL-i keskmine on 1,5%) (Rehm et al, 2012). Teismeliste hulgas on sooline lõhe aastate jooksul järjepidevalt vähenenud. Juba mitmeid aastaid on olnud näha, et poisid on hakanud vähem jooma ja tüdrukud rohkem. Eesti poiste ja tüdrukute joomisharjumused on võrdlemisi sarnased (HBSC ja ESPAD uuringud).

Hinnanguliselt on alkoholist põhjustatud surmade arv Balti riikides meeste puhul neli korda kõrgem ja naiste puhul peaaegu kolm korda kõrgem kui EL-15 riikides. Mõnel juhul võib see erinevus olla lausa kümnekordne (nt. Hollandis sureb alkoholitarbimisega seotud põhjustel 100 000 mehest 23, Eestis aga 259) (Zatoński et al, 2008).

26 Euroopa riigi võrdluses on Eesti 20–64-aastaste meest alkoholisurmade arvu poolest Venemaa järel teisel kohal. Naiste näitajate põhjal paigutub Eesti neljandale kohale, pärast Venemaad, Ungarit ja Leedut. Alkoholitarbimisega seotud surmadest moodustavad 58% õnnetused ja 20% tahtlikud vigastused (Rehm et al, 2011).

2014. aastal avaldati uuring, mille raames vaadeldi 2008.–2009. aasta teostatud kohtuekspertiisi labori lahkamisi. Vaadeldi 554 juhuslikult valitud 25–54-aastaste Eesti meeste lahkamisi ja leiti, et 75% puhul oli näha potentsiaalselt alkoholist põhjustatud patoloogiaid organites ning et 32% puhul olid patoloogiad nähtavad kahe või rohkema organi juures (Tuusov et al, 2014). See näitab selgelt, kui palju terviseprobleeme alkohol Eesti noorte meeste hulgas põhjustab.

Seega võib tõesti öelda, et alkohol mõjutab oluliselt Eesti meeste oodatavat eluiga. Eriti seetõttu, et vigastused on oluliseks meeste varajase suremuse põhjuseks ja vigastuste üks peamisi riskitegureid on alkohol. Samas tuleb arvestada, et alkohol ei ole ainus riskitegur, mis Eesti meeste lühikest eluiga soodustab. Tähtis roll on ka toitumisharjumustel, suitsetamisel ja vähesel kehalisel aktiivsusel.

Miks tarbitakse Eestis nii palju alkoholi?

Eesti alkoholitarbimine on sarnane teiste endiste Nõukogude Liidu riikidega, kus peetakse regulaarset ja korraga suurte alkoholikoguste tarbimist tavaliseks ja sotsiaalselt aktsepteeritavaks käitumiseks. Eesti näitajad on Euroopa omadega võrreldes kõrged ka teismeliste joomise poolest. Eesti noored paistavad silma suurte koguste joomise ja väga noorelt alustamise poolest. Kuna isikuttõendava dokumendi küsimise näitajad on madalad (ligikaudu 25%), siis on alkohol noortele ka kergelt kättesaadav (Tervise Arengu Instituudi testostlemised). Ning uuringud on tõestanud, et varajases eas joomise alustamine suurendab täiskasvanuna alkoholisõltuvuse ohtu.

Eesti viimaste kümnendite alkoholipoliitika on olnud võrdlemisi liberaalne, mis on loonud keskkonna, kus alkohol on väga kergesti kättesaadav. Näiteks on alkoholi müüvate asutuste arv pidevalt tõusnud, 2007. aastal oli neid 5430 ja 2014. aastal juba 6112. Kui 2002. aastal sai keskmise palga eest osta 37 liitrit kanget alkoholi, siis 2007. aastal juba 75 liitrit (seni kõrgeim näitaja) ja 2013. aastal 60 liitrit (Eesti Konjunktuuriinstituut, 2014).

Kui kõik need tegurid kokku panna (kergesti kättesaadav ja võrdlemisi odav alkohol + sotsiaalsed normid ja kultuur, mis toetab korraga suurtes kogustes alkoholi tarbimist ning vaatab mitte-joomisele viltu + laialdane alkoholi reklaamimine + noores eas joomise alustamine), siis võib hakata nägema, miks on alkoholitarbimise näitajad nii kõrged.

Vastus küsimusele, miks tarbitakse Eestis nii palju alkoholi, oleneb sellest, kelle käest küsida (alkoholitööstus vs terviseeksperdid vs vasakpoolsed vs parempoolsed poliitikud). On oluline ka märkida, et mitte kõik osapooled (näiteks mõned alkoholitööstuse esindajad) ei ole nõus sellega, et Eestis on alkoholitarbimise näitajad kõrged ja murettekitavad.

Kas on põhjust rääkida rahvuslikest erinevustest? Kas väidetel, et Eesti venelased joovad rohkem kui eestlased, on alust?

Tarbimisharjumuste uuringute kohaselt joovad eestlased alkoholi regulaarsemalt kui mitte-eestlased. Samuti tarbivad eestlased märkimisväärselt rohkem õlut ja veini (40% eestlastest meestest joovad õlut vähemalt paar korda nädalas, mitte-eestlastest meeste puhul teevad seda 26%). Kange alkoholi iganädalase tarbimise näitajate osas ei ole olulisi rahvuslikke erinevusi (mitte-eestalsed 9% vs eestlased 11%). Purju joomine on samuti Eesti meeste hulgas rohkem levinud, naiste puhul ei ole selles küsimuses rahvuslikke erinevusi märgata. Ka teismeliste puhul joovad eestlased sagedamini ja rohkem kui mitte-eestlased (see on nii olnud juba rohkem kui 15 aastat).

Kuigi eestlased joovad sagedamini ja rohkem, on alkoholist põhjustatud suremus kõrgem mitte-eestlast hulgas. Seda on kinnitanud mitmed uuringud. Näiteks uuring, mis vaatles 1988.–2005. aastate alkoholiga seotud suremust Eestis ning ka üks hilisem uuring, mis vaatles rahvuslikke erinevusi välditavate surmajuhtumite puhul (kasutades Eesti andmeid aastatest 2005–2007). Viimane neist leidis andmetest kinnitust asjaolule, et eestlaste ja mitte-eestlaste suremuse erinevusest moodustavad 80% välditavad surmajuhtumid ning neist enamus olid alkoholi või narkootikumide tarvitamisega seostatavad surmad.

On raske leida ühest põhjendust sellele, miks mitte-eestlased surevad alkoholi tõttu rohkem, kuigi eestlased joovad sagedamini ja purju joomise puhul on rahvuste vahelised erinevused väiksed. Üks võimalik põhjus võib peituda selles, et küsitlusuuringute andmed ei ole piisavalt täpsed ja tegelikult on mitte-eestlaste hulgas suurtes kogustes alkoholi tarvitamine rohkem levinud kui küsitlusuuring suudab kaardistada.

Kas alkoholitarbimise näitajad on viimsed kümnendi jooksul paranenud? Miks ei ole tarbimine aastate jooksul rohkem vähenenud? Millised meetmed on aidanud alkoholitarbimist vähendada või kasvamast hoida? Millised meetmed on viimaste aastate jooksul kõige vähem mõjusad olnud?

Kas alkoholitarbimise näitajad on viimsed kümnendi jooksul paranenud? Miks ei ole tarbimine aastate jooksul rohkem vähenenud? Millised meetmed on aidanud alkoholitarbimist vähendada või kasvamast hoida? Millised meetmed on viimaste aastate jooksul kõige vähem mõjusad olnud?

Esiteks tuleks öelda, et alkoholitarbimine ei ole viimase 10+ aasta jooksul märkimisväärselt vähenenud ‒ tarbimine inimese kohta oli 2002. ja 2013. aastal peaaegu sama. Viimase kümnendi jooksul kasvas tarbimine aastatel 2005-2008, seda suure tõenäosusega majanduskasvust tingituna. Majanduskriisi ajal aga tarbimine vähenes.

EKI alkoholi tarbimine 2002-2013  

Viimastel aastatel on olnud näha positiivseid muutusi ‒ alkoholitarbimine inimese kohta on alates 2008. aastast vähenenud (Konjunktuuriinstituudi hinnangul peamiselt tänu kange alkoholi tarbimise vähenemisele). Kuid samas on liiga vara sellest mingeid järeldusi teha, sest me ei tea veel, kas see trend jätkub või mitte. Hea uudis on see, et alkoholi tarbimine on viimastel aastatel järjepidevalt vähenenud ka teismeliste hulgas.

Teadmine sellest, et mis on olnud sellliste muutuste põhjustajaks, ei ole üheselt selge (vt Lai & Habicht, 2011). Andmetest näib, et Eesti inimeste joomisharjumused tunduvad olevat seotud makromajanduslike näitajatega ning alkoholi kõrgem tarbijahinnaindeks on soodustanud tarbimise vähenemist. Seda enam, et hinna reguleerimine on leidnud kinnitust kui üks kõige olulisemaid alkoholi tarbimisharjumuste mõjutaid. Samuti võib eeldada, et kui hinnatõusu poleks toimunud, siis oleks Eesti alkoholitarbimise tase hetkel veelgi kõrgem.

Kui tuua häid näiteid mõjusatest alkoholi kahjude vähendamise poliitikatest siis võiks esile tõsta Eesti rahvuslikku liiklusohutusprogrammi (aastateks 2003–2015), milles läheneti joobes juhtimisest tingitud kahjude vähendamisele väga strateegiliselt ja mitmete organisatsioonide koostöös. Programmi ja mitmete teiste mõjutegurite koosmõjul on viimase kümnendi jooksul alkoholist tingitud kahjud liikluses oluliselt vähenenud – kui 2002. aastal registreeris politsei peaaegu 14 000 joobes juhtimise juhtumit, siis 2013. aastaks oli näitaja kahanenud vähem kui 6000 juhtumini. Samuti on kahanenud joobes juhtide põhjustatud õnnetuste arv – kui 2002. aastal registreeriti 503 sellist õnnetust, siis 2013. aastal 191 (Eesti Konjunktuuriinstituut, 2014). Põhjalikult on joobes sõidukijuhtimise olukorda Eestis analüüsinud Justiitsministeerium.

Kas võib öelda, et Eesti elanikud tarbivad ikka veel madalakvaliteedilisi alkohoolseid jooke? Kui jah, siis miks? Milliseid jooke tarbitakse Eestis kõige rohkem?

Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel on 4% Eesti elanikest ostnud illegaalset alkoholi (viina). 2002. aastal oli näitaja 13%, kuid on nüüd aastate jooksul jõudsalt kahanenud. Küsitlusuuringutes ei ole inimestelt küsitud, miks nad illegaalset alkoholi ostavad. Küll aga on küsitud seda, miks nad eelistavad legaalset alkoholi. Enamik vastanutest on öelnud, et nad ei osta illegaalset alkoholi, kuna see on halva kvaliteediga ja tervisele ohtlik. Ning lisaks ei ole neil vajadust seda osta, kuna nad saavad endale legaalset alkoholi lubada.

Kõige rohkem tarbitakse Eestis õlut (4,6 liitrit per capita ehk iga täiskasvanud inimese kohta aastas), kanget alkoholi (peamiselt viina, 4,3 liitrit), veini (1,6 liitrit) ja teisi lahjasid jooke (1,4 liirit).

Intervjueeris Richard Martyn-Hemphill, The Baltic Times

 

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda