Tervise edendamine / Üldpõhimõtted

Üldpõhimõtted

Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020

  • 19 Juuni 2017

Rahvastiku tervise arengukava (RTA) püstitatab strateegilised eesmärgid Eesti rahvastiku tervise hoidmiseks ja jätkuvaks parandamiseks. Tegu on olulise alusdokumendiga kogu Eesti tervisedenduslikud töös.

Viimaste aastate arengud Eesti rahvatervises on olnud positiivsed – sündivus tõusnud, eluiga pikenenud. Sealjuures on eluiga pikenenud kiiremini Euroopas keskmiselt. Eesti tervishoiusüsteem on viimase kümne aasta arengute tulemusena kujunenud üheks Euroopa kulutõhusamaks. Samas on vahe Lääne-Euroopa ja Põhjamaadega, kelle tase on meile orientiiriks, ikkagi suur ja iive on endiselt negatiivne. Eesti keskmine eeldatav eluiga on 73,2 aastat, Euroopa Liidu keskmine 78 aastat.

Märkimisväärne osa Eesti tervisekaost on ennetatav: varajase suremuse kolm peamist põhjust on südame-veresoonkonna haigused, kasvajad ja vigastused. Kõik kolm on oluliselt mõjutatavad tervisekäitumise ja keskkonnategurite poolt. Näiteks vereringeelundkonna haigustesse suremus ületab Eestis 3,5 korda, välispõhjustest tingitud surmade arv aga lausa 4 korda n-ö vanade Euroopa riikide vastava näitaja. Hinnanguliselt vähendab tervis Eesti SKP-d 6-15%.

Alates 1990. aastate algusest on Eestis koostatud mitmeid tervisepoliitika visioone ning 1995. aastal kinnitati ka Rahvatervise seadus. Aastate jooksul on koostatud mitmeid strateegilisi dokumente tervisevaldkonnas üles kerkinud probleemide ja ülesannete lahendamiseks. Ühiskonna arenguga kaasnenud muutused on seadnud meid silmitsi vajadusega sõnastada uuesti Eesti eesmärgid, põhimõtted ja prioriteetsed suunad rahvastiku tervise parandamisel.

Rahvastiku tervise arengukava 2008–2020" (RTA) üldeesmärgiks on tervena elatud eluea pikenemine enneaegse suremuse ja haigestumise vähendamise kaudu. Arengukava koondab ühtseks tervikuks ja eesmärgistab vertikaalsed tervise valdkonna arengukavad ja strateegiad ning ühendab laia valiku juba toimivaid või loomisel olevaid strateegilisi dokumente teistest valdkondadest.

Eraldi on arengukavas välja toodud 5 temaatilist valdkonda:

  1. sotsiaalne sidusus ja võrdsete võimaluste suurendamine
  2. lastele tervisliku ja turvalise arengu tagamine
  3. tervist toetava keskkonna kujundamine
  4. tervislike eluviiside soodustamine
  5. tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse kindlustamine

Nende temaatiliste valdkondade kaupa on esitatud ka arengukava üldeesmärgi täitmiseks seatud prioriteedid, strateegilised eesmärgid ning meetmete kompleksid.

Arengukava väljatöötamises on osalenud erinevate töörühmade ning avalike arutelude kaudu suur hulk inimesi erinevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest, ministeeriumidest, maavalitsustest, kohalikest omavalitsustest, mittetulundusühingutest, erasektorist ning erinevatest sidus-, siht- ja huvirühmadest. Kõigi nende inimeste panus on olnud väga tänuväärne ning määrava tähtsusega nii uute ülesannete selgitamisel kui ka nendele lahendusteede leidmisel.

Kuna rahvastiku tervises toimuvad pidevalt muutused, on ka rahvastiku tervise arengukava dokument, mida tuleb pidevalt täiendada ja uuendada, ning meie kõigi jätkuv panus uute visioonide loomisel ja elluviimisel on Eesti arengu tagamiseks oluline.

Rahvastiku tervise parandamisse saavad oma panuse anda nii Riigikogu, Vabariigi Valitsus, kohalikud omavalitsused, erasektor, ühiskondlikud organisatsioonid kui ka iga kodanik. Sellest lähtuvalt on ka see arengukava mõeldud kõigile ühiskonnaliikmetele.

 

Rahvusvahelised deklaratsioonid

  • 27 Aprill 2011

Järgnevalt on välja toodud viimase 25 aasta olulisemad põhimõttelised lähtekohad tervisedenduses.

Kolm kõige olulisemat rahvusvahelist alusdokumenti tervisedenduses on:

 

Ottawa Harta, 1986

Pidades tervise mõistet üheks olulisemaks inimõiguseks, rõhutatakse Ottawa Hartas tervise tagamiseks vajalikke kindlaid eeltingimusi, sealhulgas rahu, piisavat sissetulekut, toitu ja eluaset, stabiilset ökosüsteemi ning vahendite säästlikku kasutamist. Nende eeltingimuste tunnustamine tõstab esile sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste, looduskeskkonna, individuaalse eluviisi ja tervise lahutamatu seose. See seos on võtmeks tervise terviklikule käsitlusele, mis on tervisedenduse kontseptuaalseks sisuks.

Ottawa Hartas on esile toodud tervisedenduse 3 peamist strateegiat:

  • Tervise toetamine, loomaks tervist soodustavaid eelpool mainitud tingimusi.
  • Täieliku tervisepotentsiaali saavutamise võimaldamine kõigile inimestele.
  • Erinevate ühiskondlike huvide vahendamine tervise tugevdamise eesmärgil.
Ottawa Hartas (1986) toodi välja tervist edendavate tegevuste 5 peamist tegevussuunda:
  • Tööta välja ja arenda edasi avalikku tervislikku poliitikat
  • Loo ja arenda tervislikku soodustavat keskkonda
  • Tugevda kogukondlikku tegevust ja kogukonna osalust
  • Arenda inimeste isiklikke tervisega seotud oskusi
  • Orienteeri ümber tervishoiu teenused – pakkudes raviteenuste kõrval rohkem haigusi ennetavaid ja tervist tugevdavaid teenuseid

Jakarta Deklaratsioon, 1997

1997. aasta juulis vastuvõetud Jakarta Deklaratsioon kinnitab, et:

  • Laiahaardeline lähenemine tervisele on kõige tõhusam. Viie strateegia kombineerimine on märksa efektiivsem kui vaid ühest strateegiast lähtumine;
  • Tervist mõjutav ümbrus pakub praktilisi võimalusi laiaulatuslike strateegiate rakendamiseks;
  • Jõupingutuste toetamiseks on oluline aktiivne osalemine. Tervisedendusliku tegevuse ja otsuste tegemise protsessi tõhustamiseks peab selle tegevuse keskmes olema inimene;
  • Osalemist edendab terviseharitus/tervisõpe. Efektiivse osaluse saavutamisel ning üksikisikule ja ühiskonnale volituste andmisel on oluline juurdepääs haridusele ja informatsioonile.

Jakarta Deklaratsioon toob XXI sajandi tervisedenduses esile viis prioriteeti:

  • edendada sotsiaalset vastutust tervise nimel
  • suurendada tervist toetavaid investeeringuid
  • laiendada koostööd tervisedenduses
  • tõsta ühiskonna suutlikkust ja anda volitusi üksikisikutele
  • kindlustada tervisedendust toetavat infrastruktuuri

Bangoki Harta, 2005

Bangoki Harta täiendab ja toetub Ottawa harta poolt kindlaks tehtud väärtushinnangutele, põhimõtetele ja tegevusstrateegiatele ning hilisemate tervise edendamise konverentside soovitustele. Harta pöördub tervise saavutamiseks olulise tähtsusega inimeste, rühmade ja organisatsioonide poole. Nende hulka kuuluvad valitsused ja poliitikud kõikidel tasanditel, kodanikuühiskond, erasektor ja rahvusvahelised organisatsioonid. Edasiliikumine tervema maailma suunas nõuab tugevat poliitilist tegutsemist, laiapõhjalist osalust ja püsivat toetust.

Selleks peavad kõik sektorid ja osalejad:

  • propageerima inimõigustel ja solidaarsusel põhinevat tervist;
  • investeerima jätkusuutlikesse poliitikatesse, tegevustesse ja infrastruktuuri, et käsitleda tervist määravaid tegureid;
  • suurendama suutlikkust poliitika väljatöötamise, juhtimise, tervise edendamise, teadmiste vahetamise, teadustöö ja tervisealase kirjaoskuse vallas;
  • reguleerima ja looma seadusi, et tagada maksimaalne kaitse kahjude eest ja võimaldama kõikidele inimestele võrdsed võimalused tervisele ja heaolule;
  • looma partnerlusi ja liite riiklike, era- ja valitsusväliste organisatsioonidega ja kodanikuühiskonnaga jätkusuutlike tegevuste loomiseks.

Et tagada tervis kõigile, on vaja:

  • Muuta tervise edendamine globaalse arengu jaoks peamiseks. Riiklikud ja rahvusvahelised organisatsioonid peavad tegutsema tervisealaste erinevuste kaotamise eesmärgil rikaste ja vaeste vahel. Peavad eksisteerima toimivad valitsustevahelised kokkulepped, mis suurendavad tervist ja ühist tervisealast turvalisust.
  • Muuta tervise edendamine kogu valitsuse põhivastuseks. Tervis määrab sotsiaalmajandusliku ja poliitilise arengu. Seetõttu peavad valitsused võitlema kõikidel tasanditel viletsa tervise ja ebavõrdsusega kui kiireloomuliselt lahendamist vajava küsimusega. Kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud valitsused peavad esmatähtsaks pidama investeeringuid tervisesse ja tagama tervise edendamise püsiva rahastamise.
  • Muuta tervise edendamine kogukondade ja kodanikuühiskonna tähtsaimaks rõhuasetuseks. Hästiorganiseeritud ja võimestatud kogukonnad on äärmiselt tõhusad oma tervise määratlemisel ja suudavad panna valitsused ja erasektori vastutama nende poliitikate ja praktilise tegevuse tervisalaste tagajärgede eest. Nad peavad omama õigusi, vahendeid ja võimalusi, et nende panus võimenduks ja säiliks.
  • Teha tervise edendamine hea äritava tingimuseks. Erasektor omab inimeste tervisele otsest mõju ja tervist määravatele teguritele nende mõju kaudu kohalikele oludele, rahvuslikele kultuuridele, keskkondadele ja jõukuse jaotamisele. Erasektor, nagu muud tööandjad ja mitteametlik sektor, vastutab tervise ja ohutuse tagamise eest töökohal ning oma töötajate, nende perede ja kogukondade tervise ja heaolu edendamise eest.
  • Globaalne lubadus kohustused täita. Nende kohustuste täitmine nõuab olemasolevate ja end tõestanud strateegiate paremat rakendamist ning samuti uute lähtepunktide ja uuenduslike vastutegevuste kasutamist.
 

Ebavõrdsuse vähendamise viisid

  • 27 Aprill 2011

Tervisealase õiglust saab parandada erinevate avaliku, era- ja kolmanda sektori osalejate ühiste pingutuste tulemusel.

Kaasatud peaksid olema nii majanduslikud ja maksudega seotud meetmed, kui ka sotsiaalteenuste arendamine, põllu- ja elamumajandus, tervishoiu- ja hariduspoliitika, transpordikorraldus jne.

Kolm üldist poliitilist lähenemisviisi ebaõigluse vähendamisel tervises:

  • Parandada madalamate sotsiaalmajanduslike gruppide tervist – eraldi sihtprogrammid kehvemates sotsiaal-majanduslikes oludes elavatele inimestele;
  • Kitsendada terviselõhesid kõige vaesemates sotsiaalsetes tingimustes elavate ja paremal järjel olevate gruppide vahel – programmid on suunatud kõigile, kuid kujundatud viisil, et vaesemates sotsiaalsetes tingimustes elavate inimeste tervisele on mõju kiirem;
  • Vähendada kõiki tervisegradiente - erinevate elanikkonna gruppide võimalused, elustandard ja elustiil võivad olla süstemaatiliselt erinevad ning sellest tingitult on nad võrreldes teiste elanikkonna gruppidega ebavõrdsemas seisus (näiteks vanus, sugu, rass, töökeskkond jm).

Võimalikke meetmeid sellise sektoritevahelise tegevuse stimuleerimiseks on mitmeid, näiteks:

  • sektoritevahelised ühiskomisjonid ja tervisenõukogud;
  • sektoritevahelise tervisttoetava poliitika väljatöötamine (kogukonna terviseprofiili koostamine ja tervise teemade arengukavasse sisseviimine);
  • mitmeid poliitikavaldkondi kaasavad ühisprojektid, strateegiad ja programmid integreerimaks tervist teistesse tegevusvaldkondadesse;
  • kvalifitseeritud personal - ametnike individuaalne tegevus, et mõjutada teisi poliitikavaldkondi tervise teemade integreerimiseks;
  • integreeritud hindamisvahendite kasutamine (tervisemõju analüüs jm).

Sektoritevahelist koostööd aitavad ergutada ka erinevad hindamistegevused. Järgnevalt on tutvustatud kahte levinumat.

Tervisemõju analüüs (Health Impact Assessment, HIA)

Annab võimaluse hinnata poliitika, programmi või projekti potentsiaalset mõju elanikkonna tervisele ning selle mõju levikut elanikkonna seas. Kasutatakse tihti ka selliste sekkumiste mõju hindamist tervisele, mis ei ole esmajoones kavandatud tervisetingimuste parandamist silmas pidades.

Ideaaljuhul tuleks tervisemõju analüüs läbi viia vastava projekti, programmi või poliitika alguses, et vältida või vähendada igasugust potentsiaalselt negatiivset mõju ning suurendada positiivset mõju tervisele.

Tervisemõju analüüs saab olla ka keskkonna- või sotsiaalse mõju hindamise osa.

Tervise õigluspärasuse auditid (Health Equity Audits, HEA)

Selliste audititega hinnatakse tavaliselt teenused. Audit näitab, kui õiglaselt teenuseid ja muid ressursse jagatakse erinevate gruppide ja valdkondade vahel ning kas tagatud on ressursside jaotus vastavalt tervisevajadusele. Praktikas tähendab see seda, et auditiga kogutakse tõendusmaterjale ebaõigluse kohta ning andmed võetakse aluseks teenuste planeerimisel, tellimisel ja osutamisel. Nii on tervise õigluspärasuse audit oluline vahend otsuste tegemiseks erinevates poliitikavaldkondades.

 

Tervis kõikidesse poliitikatesse

  • 27 Aprill 2011

Edusammud tervise parandamises sõltuvad suuresti otsusetegijate valmidusest ja võimest arendada tervisttoetavaid riiklike, piirkondlike ja kohalike arengukavasid ja kasutada sektoritevahelist lähenemisviisi.

Tervisesektor üksi ei saa terviseseisundit parandada ega võidelda tervisealase ebavõrdsusega. Tulemusi on võimalik saavutada ainult ebavõrdsuse aluseks olevate sotsiaalmajanduslike tegurite mõjutamisel, mis eeldab tihedat koostööd teiste poliitikavaldkondadega.

Tervis kõikidesse poliitikavaldkondadesse (Health in All Policies, HiAP) lähenemise eesmärgiks on integreerida terviseküsimused teistesse poliitikavaldkondadesse ja tervisesektorist väljaspool olevatesse sektoritesse.

Selline sektoritevaheline koostöö põhineb tõdemusel, et nii ei parandata mitte ainult elanikkonna tervist, vaid aidatakse kaasa ka teiste poliitikavaldkondade eesmärkide saavutamisele, stimuleerides näiteks majanduskasvu, sotsiaalset sidusust ja tööhõivet.

Mitmetes EL-i liikmesriikides on käimas projektid ja programmid, mille eesmärgiks on parandada sotsiaalselt haavatavate gruppide tervist. Samas on ainult käputäis riike (nt Soome, Norra ja Ühendkuningriik) rakendanud kõikehõlmavat poliitikat, et käsitleda tervisealast ebavõrdsust tervisesektorist väljaspool ja tervise sotsiaalmajanduslike mõjurite kaudu.

Sotsiaalmajanduslikke mõjureid käsitlevate strateegiate arendamiseks ja rakendamiseks on otsustava tähtsusega nii riiklik, piirkondlik kui ka kohalik tasand.

 

Ebavõrdsus tervises

  • 31 Juuli 2013

On oluline, et tervisedenduse planeerimisel ja elluviimisel lähtutakse sihtgruppide erinevatest vajadustest ning eesmärgiks võetakse tervise ebavõrdsuse vähendamine.

Hoolimata tervise üldiste näitajate paranemisest viimastel aastakümnetel, püsib ebavõrdsus tervises nii Eestis, teistes riikides kui ka riikide vahel ning mitmel juhul on see kasvanud ja kasvab edasi. Seda vaatamata tõsiasjale, et õigluse poole püüdlemine ja ebavõrdsuse vähendamine tervises on aastate jooksul olnud oluline eesmärk.

Kuigi elanikkonna üldine tervis paraneb, paraneb rikkamate terviseseisund enamikel juhtudel kiiremini kui vaesematel, mis viib sotsiaalmajanduslike gruppide vahelise „terviselõhe" suurenemiseni. See tähendab, et mitte kõigil isikutel ei ole praktikas võrdseid võimalusi kasutada oma põhiõigust „omada võimalikult head terviseseisundit".

Viimastel aastakümnetel on kasvamas teadlikkus sellest, et ebaõiglust tervises ei põhjusta mitte ainult bioloogilised ja tervishoiust sõltuvad tegurid või negatiivsed elustiili valikud. Peamiselt mõjutavad seda sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused, milles inimesed elavad ja töötavad ehk tervise sotsiaalmajanduslikud mõjurid.

Ühiskonna sotsiaalne, majanduslik, kultuuriline ja poliitiline olukord määrab, kuidas materiaalseid ressursse selle liikmete vahel (ümber) jaotatakse. On loogiline, et kõigile ei jätku kõike võrdselt. Nii tekivad sotsiaalsed hierarhiad, mida mõjutavad nii riiklikud poliitikad kui ka riigis kehtivad kultuurilised ja ühiskondlikud väärtused. Sellest tulenevalt jagunevad kõik elanikud eri gruppidesse, tulenevalt nende sissetulekust, haridusest, soost, etnilisest päritolust jms ning tihtipeale on eri gruppide ligipääs tervisele erinev ja kahjuks ka ebavõrdne.