Valdkonnad / Tubakas

Tubakasuits tekib suitsetamisel tubaka hõõgpõlemise protsessis, milles eraldub üle 4000 keemilise ühendi ja aine, millest rohkem kui 40 on vähktõve teket esilekutsuv või soodustav.

Peale sõltuvusttekitava nikotiini satub koos tubakasuitsuga organismi vingugaasi, arseeni, ammoniaaki, benseeni, formaldehüüdi, vinüülkloriidi, vesiniktsüaniidi, radioaktiivset polooniumi, niklit, kroomi, elavhõbedat, atsetooni, pestitsiide, aromaatseid süsivesikuid, glütserooli, aldehüüde, fenooli, glükooli, sinihapet, kadmiumi ja muid keemilisi ühendeid. Suitsetamisel eraldub ka ümbritsevasse keskkonda kõiki nimetatud ühendeid alates tervistkahjustavast vingugaasist ja raskemetallisooladest.

Tubaka tarvitamine on riskifaktoriks krooniliste südame-veresoonkonna haiguste puhul 40% ulatuses, vähkkasvaja puhul 30% ulatuses, sh kopsuvähi osas 90% ning kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK-tõbi) osas 80% ulatuses juhtudest (Euromonitor International).

Nikotiin

Looduses leidub alkaloid nikotiini vaid tubakataimes. Nikotiin mõjutab inimese kõiki elundeid. Imendudes tubakasuitsuga kopsude kaudu verre, jõuab nikotiin ajusse 7 sekundiga peale esimest suitsumahvi. Algajatel suitsetajatel tekib sageli nikotiinimürgistus, mis avaldub iiveldustunde ja oksendamisega. Samased mürgistusnähud võivad tekkida ka neil, kes liiga intensiivselt ja suures koguses suitsetavad. Nikotiin koos vingugaasiga soodustab vereliistakute kleepumist ning põhjustab lubjastumist arterites ja veretrombide teket (oht südamelihase infarktile ja ajurabandusele). Nikotiin alandab nahatemperatuuri ning vähendab vereringet jäsemetes. Nikotiin hajutab suitsetaja tähelepanuvõimet, mistõttu suitsetamine transportvahendi juhtimisel on kõrgenenud riski allikas. Nikotiini peamiseks omaduseks on aga narkootilistele ainetele iseloomuliku sõltuvuse tekitamine, mis kujuneb märkamatult ning on suureks takistuseks hilisemal suitsetamisest loobumisel.

Tubakatoodetes kasutatavad lisandid

Lisandid on tootjate poolt teadlikult tubakatoodetesse lisatud ained (ammooniumiühendid, atsetaataldehüüd, glütserool jt), mille eesmärk on muuta toksilised tubakatooted ostjatele maitsvamaks ja vastuvõetavamaks. Need võivad muuta sigaretid köitvamaks, sest aitavad varjata mõningaid põlenud tubaka sissehingamisega seotud ebameeldivaid toimeid, näiteks sissehingatava suitsu kibedat maitset ja kirbet lõhna. On teada, et mõne lisandi põlemisel moodustuvad derivaadid aitavad kaudselt võimendada nikotiini toimet ajule.

Vaata pdfsiit lisaks, milliseid erinevaid lisandeid tubakatoodetes kasutatakse.

Tubakatarvitamine kui sõltuvushaigus

Tubakatarvitamise harjumuse kinnistumisega areneb nikotiini suhtes organismil välja füsioloogiline tolerantsus. Tubakatarvitajat nimetatakse nikotiinist sõltuvaks siis, kui ta tarvitab tubakat regulaarselt, et rahuldada oma tubakanälga ja vaigistada ebameeldivat abstinentsisündroomi. Sama hiilivalt kui nikotiinisõltuvus kujuneb välja ka psüühiline sõltuvus, nn tubakasõltuvus, mis omakorda kinnistab tubakatarvitamise harjumust. Tänapäeval räägitaksegi peamiselt tubakasõltuvusest, mõeldes selle all ühtlasi nikotiinisõltuvust. Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (RHK-10) määratleb tubaka regulaarset tarvitamist kui sõltuvushaigust.

Suitsetamise alternatiivid ja neist loobumine

Eestis levinud klassikalise sigareti suitsetajate osakaal on viimastel aastatel langustendentsiga, kuid järjest rohkem on huvi hakatud tundma selle alternatiivsete vormide vastu uskumuses, et need ei ole tervisele nii kahjulikud kui tavasigaret. Noorte ja alaealiste seas levib vesipiip, peamiselt meeste seas huuletubakas ja e-sigaret. Vesipiibu puhul tekivad terviseprobleemid seoses vingugaasi kordades suuremas koguses organismi sattumisega ja alaealistel suitsetamisharjumuse kujundamisega sotsiaalseks normiks. Huuletubakas (rootsi k. snus, ingl. k. moist snuff ja soome k. nuuska), kujutab endast vormitud tubakakuulikest, mis pannakse ülahuule ja igeme vahele imenduma ja sisaldab sõltuvusttekitavat nikotiini. E-sigaret on elektrooniline seadeldis, mis on varustatud vahetatavate kapslitega, milles on suitsetatavad segud nii nikotiini erinevate kogustega kui ka ilma nikotiinita. Seadeldis ei ole tootja poolt mõeldud suitsetamise lõpetamiseks, küll aga nikotiinisõltuvuse jätkamiseks tubakasuitsetamist keelavates kohtades.

Kõigil nimetatud juhtudel on soovitav loobumisnõustamine samadel alustel nagu tubakasuitsetamise puhul.

Mittesuitsetaja suitsetamine ehk kaudne suitsetamine

Tubakasuitsetaja ei ohusta ainult ennast, vaid suitsetaja haigestumise risk laieneb ka mittesuitsetajale, kes viibib tubakasuitsust saastatud keskkonnas. Viibimine tubakasuitsuses ruumis tekitab kümnest mittesuitsetajast seitsmel mingi reaktsiooni, põhjustades kas ebamugavat kipitustunnet ninas, kurgus või silmades, köhaärritust, peavalu, iiveldustunnet, tähelepanu hajumist, uimasust või teatud krooniliste haiguste olemasolul nende ägenemist. Eriti on ohustatud astmat, bronhiiti ja veresoonkonna kroonilisi haigusi põdejad ning ka ülitundlikud ja allergilistele reaktsioonidele kalduvad inimesed. Tubakasuitsuse õhu sissehingamine on eriti kahjulik lastele. Pikemas perspektiivis  võib tõusta suitsetaja mittesuitsetaval kaaslasel kopsuvähki haigestumise risk kuni 30%. Keskmiselt saab mittesuitsetaja pakk sigarette päevas suitsetajaga samas ruumis viibides annuse, mis vastab 7 – 8 sigaretile.

MÄRKSÕNAD: tubaka tarvitamine tubakatarvitamine suitsetamine tubakasuits tubakas